Maarja Kangro

FOTO: SCANPIX

Keskklassi erodeerumine on kriisijärgses läänemaailmas üha selgemalt tajutav. Tööturg polariseerub, väike hulk inimesi liigub keskelt ülespoole, märgatav osa allapoole. Sellele tendentsile on Austria kunstnik Lisl Ponger üles ehitanud näituse «Kaduv keskklass» («The Vanishing Middle Class»), mis on Viini Secessionis lahti veel märtsi lõpuni. Pikemat aega etnoloogia ja antropoloogia (kui poliitiliste praktikate) vastu huvi tundnud kunstnik näitab lääne keskklassi kaduva kultuurina, mille pärand on iroonilise «päästmisetnoloogia» (Rettungsethnologie) käigus üles seatud fiktiivseks muuseumiks.

«Päästetud» etnoloogilist materjali on rohkesti: odav indiaani peaehe («teise» mängimise kaudu kinnitatakse enese identiteeti), vitriinides Gucci kingakesed ja Apple’i tooted (loeb kaubamärk, mitte paljas ellujäämine), kohvilauake, mille taustaks on kunstniku püsikohviku interjöör; maketid öisest bürootööst ja puhkusest Kaimani saartel; kirjad maksuparadiisidest, laua- ja sportmängud.

Mängud kui reeglite läbimängimine on Pongeril erilise tähelepanu all: mängude kaudu õpetab keskklass järeltulijaile nii võitlusvaimu kui ka koostööd ning mängud ja mängukeskkonnad saavad ühel hetkel nii tähtsaks, et kaob vahe töö ja vaba aja vahel. Golfipallid kannavad pankade logosid. Läbi saalide liikudes adume, et näituse iva pole lihtsalt iseenese muuseumiobjektiks muutmise nali: väljapanekutest joonistub pilt, kuidas keskklass on söötnud kapitali, neoliberalistlikku majandussüsteemi, mis ta enese viimaks ära sulatab. Läänes hääbuv keskklass kasvab seevastu uutes majandustes, näiteks Hiinas, kus endast lugu pidav inimene odavat Made in China-toodangut ei kanna.

Ponger ei süüdista keskklassi, vaid näitab meile selle viltukasvamise kohti ja suundi. Sellal rõhutab ta ka keskklassi arusaama laiapõhjalisest haridusest kui jätkusuutliku identiteedi tagajast. Kui see arusaam kaob – aga see ongi juhtumas –, muutub maailm teistsuguseks. Võime arvata, et niisuguses maailmas hajuvad kiiresti modernsed rahvuskultuurid, näiteks sellised, kus aetakse taga suurt eesti romaani. Laulupeod küllap jäävad, sest seal saab võim pidada südamlikke rahustavaid kõnesid ühtehoidmisest. (USA majandusteadlase Tyler Oweni «hea uue ilma» visioonide kohaselt ei hakka vaeste klass uues maailmas mitte väikese jõukate kihi vastu mässama, vaid leevendab oma olemist online-mängude ja täiustatud meelemürkidega.)

Kuidas meie keskklassiga on? Mõne aasta eest kinnitas Marju Lauristin, et see on olemas, kuigi vaesem ja ebastabiilsem kui mujal. Ilmselt tuleb Eesti keskklassist rääkimiseks seda mõistet määratleda nii, et meil saaks keskklassi piisavalt olemas olla. Paljud hariduselt ja kommetelt keskklassi kuuluvad inimese elavad peost suhu ja Gucci kingake viiks neilt kuusissetuleku. Iseseisvatest majanduslikest vahenditest, mis vabastaks nad palgasõltuvusest, ei maksa rääkidagi. Millise näituse paneks «päästmisetnoloog» kokku meie ebastabiilsest ja seega alati mitte väga keskklassilikust keskklassist?

Secessionis on lae alla kirjutatud tähendusrikas laste liisusalm: Kaiser, König, Edelmann, Bürger, Bauer, Bettelmann – «kuningas, keiser, talupoeg, sant ...».