P, 29.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ülo Mattheus: võrguühiskonna vangerdused ja poliitilised põlvkonnad

Ülo Mattheus
, ajakirjanik
Ülo Mattheus: võrguühiskonna vangerdused ja poliitilised põlvkonnad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Repro

Peaminister Andrus Ansipi tagasiastumine on muuhulgas ühe huvitava protsessi lõpp, millele tuleks samuti tähelepanu pöörata: oma oluline roll siin on võrgustunud ühiskonnal, mille lumepallina paisunud surve Reformierakonnale viis pealesunnitud vangerduseni. Selles mõttes ei erine me väga palju Ukrainast – me erineme ennekõike oma protestide rahumeelsuse poolest.

Võrk on meile küll oma väljundites iga päev nähtav, kuid selle toime on teatud mõttes kirjeldamatu: kuskil nähtamatuses nagu jäämäe alumine osa on network-society, mis kõike mõjutab, vaatleb ja hindab ning mille mõju jõuab paratamatult ühiskonna pealispinnale. Oma ulatuselt ja mõjult haaramatu võrk on kõikjal – ta loob ja hindab, kujundab uut tunnetusruumi ja on pidevalt toimiv.

Network’il just nagu pole võimu, kuid on power, varjatud jõud, ja nii võib juhtuda, et kui võrgukogukonnale midagi ei meeldi, on tänavad ühel hetkel meeleavaldajaid täis ja võrgus nähtamatult toimuv kandub äkitselt füüsilisse maailma. Mida suletum on ühiskond ja tõrjuvam on võim, seda olulisemaks võrk muutub.

Network’is välja kujunenud arvamus on peaaegu sama, mis tõde – see levib, seda usutakse, ja lõpuks see muutubki «tõeks». Võrgustiku jaoks on teatud hulk avalikus ruumis tegutsevaid inimesi out, nad on võõrad ega mõista võrgukogukondi ega ilmselt ka teisi kooslusi ja nende toimemehhanisme. Niisuguse out-templi on paraku saanud ka Eesti avalik võim, mille lahkuv liiderkuju soovitas internetikogukonnale kanda fooliummütse ja hoiduda seemnete söömisest.

Kuid ilmselt peitub probleem poliitikategemises üleüldse – nähtav (võrgu vaatepunktist anakronistlik) võim ei mõista nähtamatut, või ei taha seda lihtsalt näha, eelistades traditsioonilisi juhtimisvorme ja käsitledes võrku ebamugava stiihia või koguni vaenlasena, millega juhitakse valitsusvastaseid proteste, olgu selle näiteks siis «Harta 12» Eestis või Euromaidan Ukrainas, mis ühe peamise kommunikatsioonivahendina kasutas Facebooki ja Twitterit. Huffingtonpost.com-i andmetel kasvas näiteks Twitteri

Euromaidaniga seotud postituste arv kõige kuumematel päevadel 250 000ni ööpäevas.

Viimasel ajal on Eestis kõneldud y-generatsioonist, kes on sündinud pärast 80ndaid ja kasvanud täielises vabaduses. Kasvanud ka network’is. Nad on varatargad, sest võrgus ei ole tabusid. Nad on palju reisinud, sest nende jaoks pole olnud piire; nad on näinud oma silmaga kõiki neid asju, millest nende eelkäijad nende vanuses vaid unistasid. Osa neist on ka varaküünilised või kalduvalt oblomovlikule mittemidagitegemisele, teine osa on orienteerunud sub- või kogukonnakultuurile, üritades luua endale vastuvõetavaid ühiselu vorme; kolmas osa on lasknud parteidel end «broileriteks» vormida ja kohanenud neile eelkäijate poolt pärandatud poliitikakultuuriga.

Muutused erakondade ladvikus osutavad, et eetilises plaanis on y-generatsiooni «broilerid» sellest põlvkonnast kõige ebaõnnestunumad. Nad on omandanud oma eelkäijate meetodid ja hoiakud, pööranud selja oma «seemnesööjatest» põlvkonnakaaslastele ja võtnud üle ehk vaid varatarga küünilisuse, mis on jätnud nad ilma siirusest ning teinud neist osavad parteiretoorikud.

Et aga poliittehnoloogiad võrgule ei toimi, selle tõe tegid viimased skandaalid alates Silvergate’ist lõplikult selgeks, kuid sellele vaatamata pole avalik võim sellest siiani põhimõttelisi järeldusi teinud. Toimumas on küll liidrivahetus Reformierakonnas, kuid retoorika pole muutunud ja pole ilmnenud ka erilist huvi nelja riigiparteiga võimusüsteemis midagi muuta. Nii kujutab Reformierakonna liidrivahetus endast ennekõike võimu kinnistamise soovi ka järgmistel valimistel.

Teatud mõttes on Siim Kallase naasmine Eesti sisepoliitikasse siiski märgilise tähendusega, kinnitades väidet, et uue põlvkonna poliitikategijad on kas ebaõnnestunud või vähemasti ei küündi oma eelkäijateni, ning muutunud samas vastuvõetamatuks ka oma võrgustunud eakaaslastele.

Ühelt poolt on Kallases küll tajuda väsimust oma luukeredega sõdimisel, kuid teiselt poolt, kulumisele vaatamata, särab temas ikka veel midagi vastu. Ta on oluliselt jätkusuutlikum kui y-generatsiooni «broilerid», kes partei kullast puurides on vormunud ilmetuiks tegijaiks, kelle poliitläige on kuidagi liiga viksitud või niigi nappi sära on räsinud skandaalid.

Reformierakond ei ole erand. IRLi ülevõtmist Res Publica «poistebändi» poolt iseloomustab külm pragmatism –  võimu tsementeerimine, osav retoorika ja ideaalide devalveerumine, mida oma põhiolemuses pole muutnud ka Eerik-Niiles Krossi värvikad seiklused ja esialgu veel ka mitte Anvar Samosti liitumine. Sotsiaaldemokraate kirjeldab kõige paremini kiire mikserdav sõnavool ja tuhat halli varjundit, mis kaugel andrestarandlikust elurõõmust, ning Keskerakonda eetikavaba tobalism ja triivimine vana hai kiiluvees põhimõttel, et kes ette ruttab, see neelatakse alla.

Oluline on rõhutada, et selle kõige taustal ei ole eluterve suhtumine uute põlvkondade seast kuhugi kadunud, eelkõige peitub see uue generatsiooni nendes esindajates, kes on orienteeritud eneseteostusele ja kogukonnastumisele ning tahavad luua positiivset elukeskkonda enda ümber, põrgates seejuures võimu mõistmatusele ja tõrjumisele. Sest võim elab vanade reeglite järgi ega taju, et selle püramiidja tipu all hulbib tohutu jäämägi, mis neid tegelikult triivib ja pikemas perspektiivis hakkab ühe enam suunda määrama.

On levinud arusaam, et kommentaariumides end ilmutav võrk on kuri. Kuid see on vaid üks reaktsioon tõrjutusele. Oma üldisemas tähenduses ja olemuses on võrk täna pigem sõbralik, inimesi ühendav, suhtlusvõrgustikke ja kogukondi loov. Võrk toimib kui kogukonnasisene mootor, mis paneb nad asutama uuemaailmaseltse, aitab propageerida keskkonnasäästlikke ja tervislikke eluviise, rattarikkust, võib-olla ka lihtsalt kogukonnavaimu ja inimarmastust või paneb kaitsma lapsi ja loomi ning sõdima internetivabaduse eest.

Paljud neist asjadest on oma olemuselt idealistlikud, ideaalid ei ole kuhugi kadunud. Kurjaks muutub võrk siis, kui ta reageerib sellele, mis toimub väljaspool kogukondi ja nende reegleid. Teda häirib näiteks erakondade priiskamine riigitoetustega ja avaliku võimu palgaralli. Seepärast räägitakse ka võimuerakondadest kui paariatest ja võimueliidist kui elevandiluutorni elanikest.

Ennekõike on selle reaktsiooni põhjuseks võimu võõrandumine ja suutmatus võrgustunud ühiskonnaga kohaneda. Erakondade valvekommentaatorid kasutavad küll võrku oma kriitikute ründamiseks, solvamiseks ja sildistamiseks, kuid positiivselt nad seda enda kasuks tööle panna ei oska või ka ei saa, sest mentaliteet, millega nad võrgule lähenevad, on selleks liiga erinev. Suure osa võrgu kurjusest loovadki nemad, üritades seda küll tasakaalustada avaliku võimu klanitud Facebooki kontodega, kuid paraku ei asenda need sisulist kontakti, nende taga ei ole tegelikku elu.

Siim Kallas on öelnud, et tahab arendada aktiivset poliitilist diskussiooni, nagu see toimus Arvamusfestivalil, kuid ilmselgelt on seesama diskussiooniruum nõudnud muutusi süsteemis endas, mis tähendab, et ainuüksi diskussiooni pidamisest ei piisa. On enam kui selge, et ühiskond on muutunud ja riiki ei saa juhtida nii nagu vanadel aegadel, kus peamisteks sidevahenditeks oli lauatelefon ja faks. Riiki ei saa juhtida võrku ja uue põlvkonna hoiakuid ignoreerides.

Kui võrguta ühiskond oli lihtsasti manipuleeritav või vaikima sunnitav, siis täna voolab info vabalt kõikides suundades, ükski poliittehnoloogia ei suuda seda enam kontrollida. Selles mõttes elab võim tõesti dinosauruste pargis – nad ei saagi või ei taha aru saada sellest inimhulgast, kes neid võimu tara taga piidleb kui iidsete aegade tulnukaid.

Ilmselt juba lähitulevikus on Eesti-taolises väikeses riigis edukas see poliitiline jõud, kes mõistab võrgustunud, kogukondadele ja subkultuuridele orienteeritud ühiskonna toimemehhanisme, suudab neid positiivselt hõlmata ja ühiskonna juhtimisse kaasata. Praegune, oma erakondade heaolule keskendunud vertikaalne võimustruktuur pole seda ilmselt veel taibanud või ka lihtsalt ei soovi midagi oluliselt muuta. Ent sündmused Kiievis näitasid, et kui võim ei mõista ühiskonna sügavamaid protsesse, on ta ühel hetkel silmitsi sellega, et inimesed on tänaval ja nõuavad võimu vahetumist.

Märksõnad
Tagasi üles