Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam kirjutab, et sõjalise jõu kasutamine Ukraina euroopaliku arengusuuna ning territoriaalse terviklikkuse vastu ohustab kõigi Ida-Euroopa riikide julgeolekut ning kuigi sündmuste edasine käik oleneb Euroopa Liidu ja NATO reaktsioonist, on selge, et suhted Venemaa praeguse režiimiga ei saa jätkuda normaalses rutiinis.
President Vladimir Putin on kõigest ühe nädalaga pärast Sotši talveolümpiat teinud lõplikult selgeks praegu võimuloleva Vene režiimi olemuse. Tegemist on suurriigiga, mille poliitikaks on omaenda huvide teostamine naabrite suveräänsuse ning rahvusvahelise õiguse süstemaatilise rikkumise arvel.
Sporti on peetud sõdade aseaineks, kus on loodud tingimused ausaks ja võrdseks võistluseks relvi kasutamata. President Putin sooritas paari päeva jooksul pärast Sotši lõputseremooniat tagasipöörde kaugesse minevikku. Tegemist on Hitleri käitumise imiteerimisega Tšehhoslovakkia samm-sammulisel hävitamisel, milleks kasutati ettekäändena Sudeedi sakslaste väidetavat ahistamist Praha võimude poolt. Sama strateegiat on Kreml rakendanud pärast Nõukogude Liidu lagunemist mitte üksnes Ukraina, vaid kõigi endiste Moskva võimule allutatud riikide suhtes.
Lääneriigid on sellist jõhkrat poliitikat tahes-tahtmata mahitanud, vaadates aastaid kõrvale Venemaa ametlikust doktriinist, mille kohaselt Kreml omistab endale õiguse naaberriikide siseasjadesse jõuga sekkuda ettekäändel «kaitsta» naabrite territooriumil elunevate rahvuskaaslaste turvalisust. Turvalisust, mille kriteeriumid määratakse Kremli suva kohaselt.
Praktikas tähendab see seda, et tuumariik asetab end omaenda alla kirjutatud kohustustest kõrgemale ning usurpeerib ühepoolselt rahvusvahelise õiguse kõrgeima arbiitri positsiooni. Vene arvukate sõjaliste manöövrite ignoreerimine NATO ja Euroopa Liidu poolt, millele oleme tähelepanu juhtinud Euroopa Parlamendis – manöövrid, mis matkisid Vene relvajõudude sissetungi naabrite territooriumile –, kinnitasid ilmselt president Putini veendumust, et ta võib endale üha enam lubada. Ka Lääne jõuetu reaktsioon 2008. aasta sissetungile Gruusiasse on sillutanud teed palju suurema mastaabiga agressioonile Ukraina suveräänsuse ja terviklikkuse vastu.
Ometi oli see Vene Föderatsioon, kes koos USA ning Suurbritanniaga garanteeris aastal 1994 vastutasuks Ukrainas paiknevate tuumarelvade loovutamise eest kõnealuse riigi piirid ning kohustus hoiduma igasugusest majanduslikust survest Kiievi suhtes.
Sõjalise jõu kasutamine Ukraina euroopaliku arengusuuna ning territoriaalse terviklikkuse vastu ohustab kõigi Ida-Euroopa riikide julgeolekut. Euroopa Liidu ning NATO reaktsiooni selgusest ja jõulisusest, samuti selle üksmeelsusest oleneb edasiste sündmuste käik. Üks on selge – suhted praeguse Vene režiimiga ei saa jätkuda normaalses rutiinis.
Venemaa on end ise asetanud väljapoole G8 klubi, tema juhtimisel kavandatud Sotši tippkohtumist tuleks boikoteerida. Venemaa on rikkunud praktiliselt kõiki Europa Nõukokku vastuvõtmisel antud kohustusi – tema liikmesus selles organisatsioonis tuleb külmutada. Viisade lihtsustamise ja viisavabaduse kõnelused Euroopa Liidu ning Venemaa vahel ei saaa jätkuda. Agressiooni eest vastutavad ametiisikud kõige kõrgemateni välja peavad saama viisakeelu ning nende pangaarved välismaal tuleb külmutada. Ainult siis on võimalik Moskva agressiivset poliitikat tõkestada. Vastasel juhul ei piirdu see Krimmi ega Ukrainaga, vaid jätkub edasi.
Venemaa ei ole kõikvõimas. Ta on sotsiaalselt ja poliitiliselt habras, tema majandus ühekülgne ning haavatav, relvajõudude suure enamuse tõhusus küsitav. Demokraatlike riikide reaalne ja kooskõlastatud surve Kremli juhtkonnale annab tulemusi, kui selleks jätkub poliitilist tahet ja vastutustunnet. Euroopa tulevik otsustatakse Ukrainas.