HeHe ehk Hea Helju

Edasi toimetuses juhtus mõnigi kord, et enne trükilattu minekut (kasutati ju tinaladu) masinkirjutas Helju keeletoimetatud teksti ise ümber. Ta oli teksti nii punaseks parandanud, et see käis masinakirjutajale üle jõu. Foto: Erakogu, Kaljo Raud

Postimehe/Edasi keeletoimetaja Helju Vals (1929-2011) saanuks täna 85-aastaseks. Meenutame legendaarset keelenaist!

Pea kolm aastat tagasi sain Heljult sünnipäevaõnnitluse, kus heade soovide nimekirja lõpetas tähelepanek: «Ammune häda on näiteks see, et ajakirjanikud ei tee vahet: eesmärki saavutatakse, ülesannet täidetakse.» Kui ma mõtlen kõigile neile «täidetud» eesmärkidele (loe: parandatud tekstide võimalikele vigadele), mis sellesse vahepealsesse aega mahuvad, tuleb kõhe tunne.

Kindlasti jätsin mõne sellise apsaka sisse. Vahest aitab neid vähendada see, mida olen viimasel ajal üha enam järgima hakanud: ei saa endale lubada väga palju toimetamistööd. Vähem on rohkem.

Või nagu Helju kirjutas, kui olime tema viimaseks jäänud artiklivalimiku toimetamisega lõpusirgele jõudnud: «Lugesin ja lugesin ja lugesin. Tahtsin lõpuni lugeda, et päevast jääks täiuslikkuse tunne, mekk ja elamus. (Selliseid päevi juhtub minul kord kuus – patt oleks rohkem ahnitseda: meiesuguste töö nõuab sisseelamist.)» Just nende sulgude vahel on mõte, mille poole olen kas just sestpeale, aga kindlalt liikunud: ei maksa endale liiga palju tööd ahnitseda, peab jääma aega ja ruumi mõtisklemiseks, settimiseks, ülelugemiseks.

Mul on väga vedanud, et keelenaisega lähemalt tuttavaks sain. Hiljuti toimus keeletoimetajate liidu eestvedamisel Tartus keeletoimetajate erialapäev, kus vabakutselise keeletoimetaja elust rääkis hästi värvikalt ja paeluvalt Helen Kõrgesaar. Ta tõi esile oma töö häid ja varjukülgi, heade seast jäi meelde ta jutt ametikaaslaste (virtuaalsest) tugivõrgustikust, mis aitab püsida (vaimselt) terve. 2010.–2011. aastal Tartus oli Helju mu tugivõrgustik, ja üldse mitte virtuaalne, vaid vägagi reaalne. Julgen arvata, et mina talle ka. Me vanusevahe poolest võinuks eeldada, et olen talle lapse või lapselapse eest, kuid pigem olime siiski asjalikud kolleegid, lüürilised (aga mitte nunnutavad) ja karmilt otsekohesed sõbrad. Heljust võis kõike seda oodata ja kõike seda ta ka pakkus – pipart ja suhkrut õiges vahekorras.


Valitud keelekilde Helju Valsi kirjutistest

Peaks ta küsima, mida mina unarusest arvan, siis tooksin ehmatavalt värske näite, kuidas võõrsõna tolereerima (pole teda isegi leksikonis sees!) surub alla omasõna sallima (taluma). Ja meie korraldame võistlusi, et kutsumata külalissõnadele eesti vasteid leida! Ühe käega kogume varandust, teisega heidame seda kõrvale.

Raamatu «Ei päevagi kirjareata» (2010) saatesõnast
 

Palun andestust, kui ma siin nüüd ise pateetikasse kaldun. 1967. aasta esimese reede hommikul avastas lugeja Edasit kätte võttes, et senise, enamasti kroonuliku juhtkirja kohal astub temaga kui vana tuttavaga vestlusse edasilane Tõnis Lehtmets. Te mõelge vaid: alanud on Suure Oktoobri suure juubeli aasta, ja Pirogovis tervitatakse seda pealkirjaga: «Vajalikum kui pipratera». Lugeja sai aimu, et piprast vajalikum on sool – supi sees nagunii, aga samavõrd ka inimsuhtluses, mida targad roomlased on soovitanud maitsestada cum grano salis, soolaterakesega, see tähendab vaimuka meelega, sekka mõrksust.

/---/

Kirjutada esseed tähendab mediteerida. Olen kuskilt välja märkinud mõttetera, et meditatsioonist on saanud meie aja teine kirjaoskus. Mõtiskelu, meelisklus –

nii ütlevad sõnaseletajad raamatud meditatsiooni kohta. Annet, annet läheb selleks vaja! Kui loeme lehti ausa pilguga, siis peame tõeks tunnistama, et eelnimetet topeltkirjaoskuse poolest ületab õige mitu arvamuslugude autorit neid, kes kirjutavad firmamärgi «essee» all.

«See mõistatuslik essee», PM 1.09.2007
 

Majanduslanguse pimeduses on välja mõeldud tööotsi, mida oleks patt kõrvutada loovalt virtuaalse valgustaja-ametiga, siin ma mõtlen reisisaatjat. Jabur on juba mõte, et linnasisest teed reisitakse. Õige eestlane ajab selle asja ära sõites ja ilma igasuguse segajata, keda nüüd rumalipäi kutsutakse saatjaks.

«Mul on mõlemad reied ühepikkused,» vastas Juku õpetaja küsimusele, mis on olnud tema viimase aja kõige pikem reis.

«Näitab valgust tunneli lõpust», PM 11.12.2009
 

Iga päev jõuab eesti meediasse arutul hulgal ja arutus valikus uusi kangelasi – isegi heade ja väga heade ajakirjanike armust. Ma ei küsi, kas neile on kirjandusliku põhja andnud Vene aeg. /---/ suures vene-eesti sõnaraamatus (Valguse kirjastus, 1984), mis on praeguseni kõige elulisem, seisab Nõukogude Liidu kangelase, päevakangelase ja töökangelase kõrval täies võrdõiguslikkuses romaani (pea)tegelane.

«Meie aja kangelased», PM 16.09.2009
 

Tarkuse hea kaaslane on ladus ja usutav sõnastus. Mitte nii (LLi toimetuseartiklist): «.. ka ülikoolilinnas kulgeb suvel vaikselt elu.» Hoopis seda võime näha, et ülikoolilinnas ei vaibu suvel elu.

Lehetegu ei salli, kui tähti ja sõnu kergelt võetakse. Näiteks kui tekib küsimus, kuidas pikendada suveööd, siis on vastus laest võtta: kirjutame kolme tähega, ööö.

«Ei tunta A-tähte!», PM 12.09.2007