Mart Kivastik: armastuse vormid

Mart Kivastik. Foto: Sille Annuk

Ma räägin parem oma igahommikusest jalutuskäigust Martšuga, oma koeraga. Me oleme sõbrad, tema on minu oma, mina olen tema oma, mis tähendab seda, et teen enam-vähem kõike, mis ta tahab. Martšu omakorda püüab vastata samaga. Liputab rõõmsalt saba ja hüppab sülle, kui ma koju tulen, magab mõnuga mu voodis ning on nõus duši alla käima, kui pori üle pea kasvab.

Üks neist protseduuridest, mis on kindlalt mõlema päevakavas, on hommikune jalutuskäik. Me matkame läbi kõik sõbrad koerad, nuusutame ja nuhime – järsku on mõni ootamatu jooksuaeg! Ootamatult neid muidugi ei ole. Kui jooksuaeg juba on, siis me rühime sinna täie jõuga. Martšu on küll väike ja kena krants, aga kui ta on naiste lõhna tundnud, võiks talle hobusevankri taha panna. No nagu meile kõigile. Selles suhtes ei ole koerad inimesest väga erinevad. Enamik mu inimsõpru on samasugused, kuigi üritavad seda tungi pehmendada. Kutsuvad tantsule või midagi sarnast.

Ma tean üht tüüpi, kes kohtas oma unelmate tüdrukut, koerte mõttes oli käsil jooksuaeg, aga tüüp ei liigutanud lillegi. Häbenes! Martšu ja teiste penidega selliseid jamasid ei juhtu. Kui on armastus, siis on silme eest nii must, et häbenemine ei tule kõne allagi. Joostakse otse värava taha ja kui on õnne, et kuskilt praost õue pääseb, siis lennatakse kallimale kohe selga. Noh, tavaliselt jääb see vaid unistuseks. Väravad on tihedalt kinni ja me liputame õnnetult saba, keel nukralt suust väljas, ila tilkumas. Armsam liputab teiselt poolt vastu ja niutsub. See on päris õnnetu vaatepilt.

Tavaliselt ma üritan Martšule seletada, et ega siit midagi tule, aga ta ei usu. Selles mõttes me oleme siiski erinevad. Koerad niisama lihtsalt ei jäta. Nemad usuvad armastusse! Kui vaja, siis mitmesse korraga. Sest juba järgmise värava juures võib korduda sama stseen: liputamine, niutsumine ja kojuminek.

Esimene meie südamedaamidest on Bella, väiksemat sorti hundikas. Ta on elab meist mõne minuti kaugusel. Bella on üsna närviline, inimeste ja teiste koertega ta hästi läbi ei saa. Martšu talle miskipärast meeldib. Bella on alati ootamas, sätib tagumiku vastu aiaväravat. See ajab Martšu muidugi täiesti hulluks. No kes ei läheks hundika tagumiku peale hulluks, ah!? Aga loomulikult ei ole meil lootustki. Bella värav on küll auklik ja kipakas, aga kindlalt kividega ära tihendatud. Paremal juhul pääseb Martšu vaid ninaga nuhkima ja kõik. Vanasti sai ta mitu korda Bella aeda sisse ja siis oli jama. Ma ei tea, kas nad kasutasid kondoomi või, aga igatahes Bella ja Martšu kutsikaid ei sündinud. Ju läks miskit nihu.

Tollest ajast peale on Bella värav karmilt lukus. Aga noh, osad jäävadki vanatüdrukuks, ma ei mõtle ainult koeri. Palju on just selliseid, kes armastavad mingit kindlat tüüpi, aga see armastab kedagi teist ja too jälle omakorda kedagi teist ja nii võib tekkida surnud ring. Kõik jäävad ilma. Lõpuks oled vana ja üksi ja elu läheb ilma armastuseta mööda. Bellaga võib vabalt nii juhtuda.

Martšul asi nii hull ei ole. Meie aias kinni ei ole, me läheme lihtsalt järgmise värava juurde edasi. Saara me jätame vahele. Ta on liiga noor! Alla aasta. Martšu on juba kümme, mis pole talle mingi iga, ta käib ju hommikuti jooksmas, aga siiski. Peale selle on Saara mingit erilist tüüpi lühikarvaline lambakoer, suur ja haugub kurjalt, mis alati ei pruugi halba tähendada, aga võib!

Nii et Saarast me läheme, saba löntis, mööda, justkui oleksimegi vanad koerad. Saara ja Martšu vahel tundeid ei ole, vähemasti mitte sooje. Kuigi inimeste ja muude koerte elus on igasugu vanuse- ja eavahesid. Suured ja väiksed, karvased ja mitte, vanad ja noored, isegi eri värvi – kui on suur tunne, siis takistusi pole! Elatakse üks kord ja ikka sellega, kellega tahetakse, kellele kuulub süda, hoolimata kõigest!

Kui Martšu ja Saara siiski ükspäev uksest sisse astuksid, käest kinni ja armunud, mina ei keelaks. Iseasi, mis ma arvaksin siis, kui Martšu oleks aastane ja Saara juba kümme!? Ma võiksin kõhklema hakata! Nii suur demokraat ma ka pole. Aga seda ma Martšule ei ütle.  

Aga praegu me läheme Saarast mööda. Las ta lõugab seal, nina aialippide vahel. Ta ei tea veel elust midagi. Me liputame tšau-tšaule, kes on lihtsalt sõber, ja siis Berryle, kes elab veidi enne poodi, kes on samuti noor, alla aasta, aga mitte hundimurdja nagu Saara, vaid labrador! Samumeie! Berry on nii nunnu, et karju appi, aga ta on mingis mõttes perv. Martšule ta eriti tähelepanu ei pööra, ta armastab hoopis mind.

Ta on oma maja trepil ammu valmis, kui meid tulemas näeb, ja siis pistab pööraselt aianurga poole jooksu, seal on ette nähtud Berry ja minu igahommikune «kohting». Martšu vahib tujutult pealt, tema aeg ju jookseb, kuseb ja kraabib niisama. Berry üritab niikaua mulle keelt suhu ajada. Kas pole veider?

Aga ega ma tegelikult Martšut reeda, kuigi temale kogu see berryndus ei meeldi. Igaüks jäägu ikka oma koera juurde, eks. Inimestel on ka tavaliselt nii, et ei tormata uisapäisa ei tea kuhu. Või kui, siis tullakse hommikul süüdlase näoga tagasi ja lubatakse, et enam ei tee. Aga juhtub ka tõsiseid jamasid. Jäetakse üksteist maha ja minnakse järgmise juurde. Kõike seda võib juhtuda, aga Martšu ja mina oleme üks. Tulgu või kümme Berryt! Tšau, Berry, homme jälle!

Edasi keerame paremale, kohe enne poodi on perfect match. Josephine! Väike must Josephine, ilus nagu luuletus, nagu muusika, kolmeaastane, just paras vanusevahe, mees peab ikka vanem olema, ja Josephine on armas ning ta on Martšu järele hull! Täiesti segi. Ta hakkab juba enne aias edasi-tagasi sebima ja maad kraapima, kui meid näinud on. Martšu tõuseb tagumistele käppadele ja lõõtsutab, Josephine teeb kõik, mis võimalik: klähvib, proovib Martšuni pääseda aia alt ja aia pealt, aga ei pääse!

Tal on väga kena peremees, too laiutab käsi. Ma olen küll ääri-veeri juttu teinud, et kuidas oleks, kui noored ... ma võiks ju osa kutsikaid endale võtta, omanikud leida, aga tema rehmab käega. See kõik oleks nii suur jama, mitu kuud ja. Mina ei kaota küll lootust, Martšu ammugi mitte, aga tundub, et kui imet ei juhtu, siis Josephinet Martšule naiseks ei lubata.

Meil on ju ka nii. Eestis võib-olla isegi mitte, kes neid vanemaid ikka enam kuulab, aga Bangla­deshis ja Indias valib pojale naise ema! Ja jutul lõpp. Sealkandis olevat ka kõige õnnelikumad perekonnad, ei mingeid lahutusi. Emad teavad! Nad tunnevad mehi. Nad on ühega neist terve elu mööda saatnud, neid juba ei peta. Järsku peaks Eestis ka selle peale mõtlema. Meid on ju nii vähe, pered haprad?!

Edasi lähme Nora juurde. Nora on üsna vana must labrador, lõug juba hall, samm pisut tönts, aga Martšu vastu tunneb siiski huvi. Ükskord läks ta Martšule kallale ka, aga mitte midagi väga tõsist, lihtsalt närv oli must, pisut nahutas. Nad on siiamaani sõbrad. Martšu kraabib aia taga ja uudistab, Nora nuusutab vastu. Neil ei ole eriti kuum suhe, rohkem selline vanainimeste oma. Leigem, aga armas.

Üks vanem inimene ükskord rääkis mulle, et mida aeg edasi, seda vähem seks loeb. Kõik muu muutub tähtsamaks. Sõprus, ühised huvid, kontserdid, inimesed kasvavad lihtsalt kokku, ilma seksitagi on mõnus. Nora on just sellises eas, kuigi ta on Martšuga ühevanune. Martšul on ka muidugi muid huvisid, aga seks siiski eelkõige. Aga mehed ongi teistmoodi. Tartu kontserdimaja on ka põhiliselt vanemaid naisi täis. Millega ma ei taha absoluutselt midagi muud öelda, kui et inimesed ja koerad on siiski väga sarnased. Peaaegu et üks ja seesama liik.

Aga üks suur erinevus meil on. Kui me oleks läinud Nora juurest edasi ridamajade poole, seal elab Milka, päris lahe kepsakas krants, oleksime me möödunud autopedest. See ei oleks meeldinud ei mulle ega Martšule. Ta sõimab meid aeg-ajalt umbes selle eest, et miks Martšu koer on. Vanasti sõimati nii neegreid, nüüd küll ei tohi. Autopedel oli ka endal koer, suur ja morn, sest ta oli kogu aeg ketis. Kui ta peremees õues oli, siis ei ta heitnud koerale pilkugi, vaid pesi autot. Pesi eest ja tagant, seest ja väljast. Ta pesi autot nii kaua, et tundus – kohe ärkab see ellu nagu Okasroosike.

Praegu seda koera seal enam ei ole, mees ja auto on alles, armastavad teineteist endiselt nagu hullud. Selles mõttes me siiski ühtemoodi ei ole. Koerad jäetakse maha, unustatakse eluks ajaks ketti. Päris piinlik. Tahaks Martšu käest vabandust paluda. Vist sellepärast ma oma autot ei pesegi. Kui vihma sajab, saab puhtaks niigi.