/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Si vis pacem para bellum – kui tahad rahu, valmistu sõjaks. See Vana-Rooma sentents on igati kohane ka praegu, nii Krimmile mõeldes kui ka Eestis. Meie sisepoliitikas seisavad ees koalitsiooniläbirääkimised, kus tuleb esiteks hoida kaitsekulutuste taset ja teiseks teha väga tõsised järeldused Krimmis toimuvast, arvestades sellega, et Kremli kaartide avamine seal alles käib.
Meie küsimus on, mida Eesti Ukrainat aidates peaks tegema ja saab oma huvide kaitsmiseks teha. Teine, aga mitte vähem tähtis on see, mida peame oma riigi tegevuses muutma ja parandama, et üha agressiivsemaks muutuva naabri kõrval hakkama saada. Nutune hädaldamine, et lääs tükkis oma väärtuste ja protsessidega ei kesta niikuinii, ei aita meid kuidagi edasi. Sedasama juttu oleme lugenud sada aastat, vähemalt Oswald Spengleri ajast. Küsida tuleb, kuidas me saame. Elegantsed seletused, miks me ei saa, pole see, mida mina tahaks oma lastele pärandada.
Seepärast küsin ühe NATO riigi valitsuselt, praeguselt ja järgmiselt: mida me teeme Ukraina territoriaalse terviklikkuse kaitsmiseks? Mida me teeme, et ei läheks nii nagu 2008. aastal Gruusias? Mida me teeme lisaks oma talumatu mure väljendamisele ja peale selle, et käia Kiievis jutlustamas seda, mida Ukraina uued juhid meie abitagi teavad?
On väga kerge laskuda keerutustesse teemal, mitu protsenti on Krimmis Venemaa sõjaväepensionäre, kuipalju ukrainlasi ja kuipalju tatarlasi. Krimmi (praeguseks juba iga mõõdupuu järgi) põliselanikud tatarlased deklareerisid eile selgelt, et tahavad jääda Ukraina koosseisu. Aga võib-olla peaksime hakkama arutlema selle üle, et neile meeldib hoopis rohkem liituda meie NATO-liitlase Türgiga? Selliste vingerdamistega murdis Hitler Tšehhoslovakkia!
Loomulikult on Krimmi taust keeruline, seda loeme igast analüüsist ja kasvõi entsüklopeediaartiklist. Siit tuleb kaasa võtta kiire järeldus, et Putini Kreml oskab valida ründamiseks nõrku kohti, ja mõtetega kiirelt edasi liikuda. 2008. aasta Gruusia ründamist olümpiamängude ajal võis Kreml pikalt analüüsida, aga vaba maailm oli sunnitud reageerima kiiresti ja ette valmistamata. Nüüd ei ole Putinil seda eelist. KGB ohvitser ei teadnud ette, et tema «vanglainformaator» sunnitakse Kiievist põgenema. Alampolkovnik improviseerib praegu!
Ma oleksin ülimalt pettunud, kui Euroopa ja NATO parimad ajud ei leia kiiret vastust, et panna paika mees, kes pole isegi kõrgema ohvitseri tasemel. Siin võib hädasti olla tarvis innustust, kõrgeimat strateegilist juhtimist. Meenutan, et Suomen marsalkka Mannerheim ei andnud kapral Hitlerile kätt!