Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/07/5239797t1h8f5c.jpg)
/nginx/o/2014/02/28/2862974t1h6dea.jpg)
Filmimees Ilmar Raag (45) läheb Eesti kaitseväe missioonile Kesk-Aafrika Vabariiki. Tegu on Prantsusmaa endise kolooniaga, kus üks ametlik keel prantsuse keel. Juhuslikult on see keel, mida Raag hästi oskab. Ning juhuslikult on Raag ka reservohvitser, leitnant, kes saanud vajaliku koolituse, lisaks «Kevadtormi» ja Erna retke kogemusega.
Nii vaadates tundub otsus missioonile minna loogilisena. Aga arvutus ei annaks kokku vajalikku vastust, kui seal ei oleks veel kahte elementi – kultuurilist ja isiklikku.
Isiklik element ütleb, et hädasolijat tuleb aidata. Kultuuriline ütleb, et ajaloos on küllalt näiteid, kuidas tarkade inimeste oskusest olukorda mõistlikul viisil lahendada võib kriisiolukorras abi olla.
Tõlgi asi pole relvaga vehkida, tema asi on inimeste mõtted teistele mõistetavaks teha. Mitte lahutada, vaid silda luua. Otsima ei minda ju konflikti, vaid lepitust.