Ene Pajula: teenused, mesilased ja mõtteviis

Ene Pajula Foto: Erakogu

Toimetasin hiljaaegu keeleliselt ühte keskkonnaalast uurimistööd ja see, mida sealt lugesin, tundus veider. Esimese hooga hakkasin naerma ja teisega otsima, milles on viga. See ei olnud kindlasti keeleline probleem, ja kas see üldse oligi viga?

ÜRO püstitas käesoleva sajandi alguses ülesande hinnata Maa ökosüsteemide olukorda, et selle põhjal modelleerida stsenaariume inimkonna tulevaseks toimetulekuks. Töösse oli kaasatud üle 1360 eksperdi eri maadest. Kokkuvõtted sõnastati ja avaldati 2005. aastal aruandes «Millennium Ecosystem Assessment». Aruanne iseenesest pole üllatav. Seda, et elanikkonna vajadus toiduainete, joogivee, energia ja teiste moodsaks eluks vajalike materjalide järele kasvab ning inimkonna varustamine nendega tekitab taimkatte keerulistele süsteemidele, loomariigile ja bioloogilistele protsessidele – Maa elamiskõlblikkusele – suurt kahju, teame juba ammu.

Uudis, vähemalt minule, oli see, et ökosüsteemid osutavad inimkonnale teenuseid: tugiteenuseid (supporting services) – selle all mõistetakse elupaikade säilimist, mullateket, aineringlust, fotosünteesi jm; reguleerivaid teenuseid (regulating services) – mille all mõistetakse neid teenuseid, mis mõjutavad kliimat, vee-, õhu- ja mullakvaliteeti, veevarusid, üleujutusi, samuti taimede tolmlemist; varustusteenuseid (provisioning services) – teenused, mida inimene saab ökosüsteemilt toidu, vee, puidu jm materjalide näol; ja kultuuriteenuseid (cultural services) – teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, on lõõgastumise kohaks ja uute teaduslike teadmiste allikaks.

Ökosüsteemi teenused – jabur ju! Esimene mõte oli, et viga on tõlkes. Aga ei olnud. Matsalu Rahvuspargi direktor Kaja Lotman kinnitas, et meie siin alles itsitame, aga ÜRO-l on tõsi taga. Et rahajõmmidele ei ole võimalik muul moel selgeks teha mitšurinliku vaatepunkti (me ei või oodata looduselt armuande, meie kohus on neid võtta) ohtlikkust, kui kõik rahasse arvestada. Kaja Lotman tõi näiteks mesilaste hävitamise taimemürkidega. Hiinas olla asjad niikaugel, et õunte saamiseks tuleb koolilapsed saata puu otsa ükshaaval õisi tolmeldama. Ja kuigi tegemist on lapstööjõuga, kellele selle eest tõenäoliselt ei maksta, on seda tööd ikkagi võimalik rahasse ümber arvestada.

Aija Kosk Eesti Maaülikoolist grupeerib ökosüsteemiteenused oma uurimuses «Ökosüsteemi teenused – mis ja milleks?» (2013) samuti nelja rühma. On olemas isegi omaette teadusharu, mida nimetatakse ökoloogiliseks ökonoomikaks. Ja tõepoolest on võimalik linnaeelarvesse sisse arvestada plusskraadide osutatud lumesulatusteenus! Mõelda vaid, kui palju maksis kümnete ja sadade lumetonnide äravedu eelmistel aastatel. Või vihma osutatud kastmisteenus! Oleme meiegi siin mures mesilaste kadumise pärast ja kuigi meie põllumehi just rahajõmmideks nimetada ei saa, võivad nemadki välja arvutada, mis iga viljakandva õie ükshaaval pintsliga tolmeldamine maksma võiks minna.  

Mul oli juhus küsida ka riigikogu keskkonnakomisjoni esimehelt Erki Noolelt, kui kaugele nemad ökoloogilise ökonoomika mõtestamisega on jõudnud, aga tundus, et see oli temagi meelest naerukoht. Mida siis teha? Mõelda kõne all oleva valdkonna jaoks välja uus sõnavara? Muutagi mõtlemist, sest sellega, et tasuta lõunaid ei ole, oleme juba harjunud, aga päikese ja kuu osutatud valgusteenus? Putukate osutatud tolmeldamisteenus? Mere osutatud basseiniteenus? Kaunid loodusvaated kui kultuuriteenus? Noh, ma tõesti ei tea. Kas leidub kedagi, kes aitaks mu nõutust olekust välja?