Andres Ellamaa: e-meditsiin seestpoolt

Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liige, neurokirurg Andres Ellamaa. Foto: Toomas Huik

Neurokirurg Andres Ellamaa on kogu elu ihu ja hingega meditsiinimees ning jälginud ka e-meditsiini arengut. Seesolija pilguga nähtut ta nüüd lugejaga jagada tahabki.

Esmalt rahast, mille liig- ja väärkasutamist e-meditsiinile ette heideti. Kas siis tõesti loodeti, et kogu eesti elanikkonna arstiabi korraldust mõjutavat projekti õnnestub viia ellu sama hulga rahaga, mis on planeeritud poolesaja soldati neljakuuliseks Aafrikas viibimiseks? Kui jah, siis olid rahajagajad lihtsalt eksiarvamusel, et e-tervise saab sama odavalt, nagu kogu arstiabi on saadud. Või jäeti arvestused lihtsalt õigel ajal tegemata. Või ei teatud, et selles e-tervises on just «e-» see, mille eest tuleb maksta tõsist, «patsiga poiste» väärilist tasu.

Kogu e-meditsiini edendamine toimub sotsiaalministri 2008. aasta määruse alusel. Ruttan kinnitama, et praegune minister ei ole selle määruse sünnis osaline. Muidugi, enne kui sel teemal avaldusi teha ning lubadusi anda, tasuks tutvuda, millega ta eelkäijad on hakkama saanud.

Ei ole mingit kahtlust, et suureks õnnestumiseks tuleb lugeda digiretsepti sündi ja rakendamist. Kui vaid veel seesama retsept suudaks arsti silme ette manada teate, et patsiendile on juba välja kirjutatud samatoimeline ravim. Ja hoiataks väljakirjutatud ravimite võimalike halbade koosmõjude eest. Praeguses ravimiterohkuses tõuseks sest vaid tulu ja oleks üks lisamoodus patsiendi kaitseks. Selle lisandi tegemine digiretseptile oleks TÜ farmakoloogiakateedrile kindlasti jõukohane.

Vaieldamatut edu on saavutatud igasuguste piltdiagnostiliste uuringute digitaalsel säilitamisel ja lisatöötlemisel. Säilitatava info mahud on hiiglasliku mullina paisunud. Kuid midagi ära visata oleks ju ka narr. Praegu säilitatakse 4/5 kõikidest Eestis tehtavatest piltdiagnostilistest uuringutest Tartu Ülikooli kliinikumi ja Põhja-Eesti regionaalhaigla ühises pildipangas. Jääb üle vaid loota, et sellega liituvad ka väiksemad raviasutused ja moodustub üks ühine üleriigiline pildipank, kuhu kõik on kohustatud arhiveerima tehtud uuringud.

Igapäevase töö seisukohalt muutub aga üha aktuaalsemaks aeg, mis kulub säilitatud piltide kättesaamiseks. Aeg, mis kulub piltide jõudmiseks arsti silme ette, on tegelikult üks olulisi arsti ja patsiendi vahelise suhte kujundajaid. Kui 20-minutilisest vastuvõtuajast kulub 15 ekraani jõllitamiseks ja piltide ootamiseks, on asi hull nii arstile kui patsiendile.

Lohutusest, et arst saab nüüd teada, kus konkreetset pilti säilitatakse, jääb väheks. Ei piisa ka pilte näinud radioloogi kirjeldusest. Arst, kes haiget ravib, peab saama võrrelda ka uuemaid ja vanemaid pilte.

Aeg on lõpetada paljude poliitikameeste jutud raviasutuste võidurelvastumisest. Kõrgtehnoloogilise ja samas suhteliselt lollikindla diagnostikaaparatuuri hankimine maakonnahaiglaisse ei ole võidurelvastumine, vaid aja nõue. Saadud uuringute interp­reteerimisteede loomine peaks olemagi üks e-meditsiini põhilisi suundi.

Tõdegem, et päris asjalikku nüüdisaegset piltdiagnostikaaparaati võib hankida praegu lihtsamini kui leida maakonnahaiglasse arsti. Pigem on probleem, kuidas käsitseda masinaid nii, et kõik nende võimalused ka kasutust leiaksid. Muidugi tuleb neid, kes töötavad diagnostikaaparaatidega, pidevalt koolitada. Vastasel juhul on olukord sama nagu kodanikul, kes sügavas raugaeas hangib nutitelefoni. Laiendada tuleb ka perearstide võimalusi patsiente uuringuile suunata. Seejuures ei saa unustusse jätta perearstide koolitamist, et uuringute korraldamine oleks mõtestatud ja sihipärane.

Edasi läheb aga olukord nukramaks. E-tervise edendajad alustasid veidi valest otsast – sellest, mida kellegi eest varjata ja millistele andmetele juurdepääsu keelata. Infolevik mõne VIPi või end VIPiks pidava isiku kohta saab alguse ikka mujalt – riietehoiust ja liftist. Muidugi võib tervisehäire avalikuks saamine takistada epileptikut saamast tööd bussijuhina ja tõsise vaimutegevusehäirega või paheliste harjumustega kodanikku kandideerimast kõrgesse riigiametisse. Üksikisiku suhtes on see karm, kuid ühiskonna seisukohast kindlasti korrastav ning turvalisust lisav. Pigem olgu ikka teemaks see, mida ja millises vormis tuleb patsiendi hüvanguks säilitada.

Põhjendamatult suur on e-meditsiinile pandud lootus lahendada muuseas ka Eesti meditsiinistatistika kogumise probleem. Millegipärast ei ole jõudnud asjameeste teadvusse kurb tõsiasi, et kogutavad statistilised näitajad, ei saa olla universaalsed ja samal ajal kasutatavad terve kontinendi, väikese Eesti või konkreetse raviasutuse tasandil. Nende najal ei saa tegelikult teha sisulisi arstiabikorralduslikke järeldusi ning otsustusi.

Ega me korja ju neid andmeid mitte ainult Maailma Terviseorganisatsiooni või Euroopa Liidu jaoks, vaid ennekõike iseenda jaoks, et elukorralduslikud otsustused oleks kohased just siin, Eestis. Aeg oleks enesekaemuslikuks analüüsiks – mida me meditsiinistatistikast tahame?

Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon sisaldab umbes 800 haigust, mida kodeeritakse tähe ja nelja numbriga. Üht ja sama haigust võib tähistada viie-kuue erineva koodiga, mis kõik võivad tegelikult olla õiged. Haiguse kodeerimine sõltub suurel määral arsti koolitusest, traditsioonidest, teadmistest, erialast, kasutatud diagnostikavõtetest ja veel kümnetest asjaoludest. Mis usaldusväärsest statistikast siin rääkida saab? Ilmselt tuleks vähemalt meditsiinipoliitilisi otsustusi langetada ennekõike lähtudes sündroomist, millega haigus avaldub.

Eks see täpsuse küsimus tekib muuski dokumenteerimises. Iga mõistlik kirurg teeb operatsiooni kirjelduse, milles on üles tähendatud operatsiooni kulg. Ta teeb seda nii endale kui ka teistele. Kuid see kirjeldus ei saa olla kunagi ammendav. Nagu ka haigusloo lühikokkuvõte – epikriis. Narr lugu, kuid selle kokkuvõtte kirjutamise oskus kipub unustusse kaduma ja see tahetakse koguni määruslikus korras asendada haigusloo koopiaga, mille võib teha kas või ilma igasuguse meditsiinihariduseta töötaja. Tulemuseks on suur hulk pabereid või bitte, mida mitte keegi mitte kunagi sisuliselt ei kasuta.

Siinjuures tekib kiuslik küsimus andmete säilitamisest. Praeguse seaduse järgi peaks meditsiinidokumente säilitama 30 aastat. Kas oleme veendunud, et täna arvutisse trükitud andmed on loetavad ka vastava tähtaja möödudes? Seda tehnoloogia praeguse arengutempo juures, kus viieaastase arvuti võib lihtsalt prügimäele visata. Ja teisalt, kas lapsepõlves põetud haigus või vigastus ei võigi keskeas enam mingit rolli mängida?

Ilmselt on riigi, haigekassa ning ka maksumaksja rahakoti seisukohast tähtsam lahendada meditsiiniliste registrite küsimus. Infarktiregister on olemas ja töötab. Ka vähiregister tegutseb. Kuid on ju veel teisigi probleeme, mida ettevaatavalt uurida – olgu see sügavalt enneaegselt sündinute elukorraldus ja arstiabi võimalused, mitmesuguste implantaatide reaalne efekt, mõnede haigusgruppide majanduslik tähendus ja arstliku tegevuse efektiivsus nende puhul.

Üks üleüldine arusaamatus ja möödarääkimine ilmneb, kui jutt läheb digiregistratuurile. Aulikud poliitikud, kes loodavad hääli ja plusspunkte korjata, lubavad rahvale, et saabub õnneaeg, mil igaüks võib registreeruda ükskõik millise arsti juurde. Unustatud on, et praegune perearstiideoloogia eeldab just nimelt perearsti juhtivat rolli õige eriarsti valikul ja sobivaima spetsialisti otsimisel. Mis siis edasi saab?

Kuulates mõne riigikogulase avaldusi, jääb mulje, et praegugi hellitatakse lootust, et e-meditsiini arendamine on küberarsti loomine. Ilmselt ei jõuagi paljude arusaamadesse tõsiasi, et e-meditsiin on ikkagi vaid arsti töö kergendamiseks ja kiirendamiseks, mitte aga mujal eputamiseks.

Autor on Põhja-Eesti regionaalhaigla neurokirurgiakeskuse ülemarst-konsultant, Keskerakonna liige.


3 mõtet

•    Aeg on lõpetada jutud raviasutuste võidurelvastumisest. Kõrgtehnoloogilise ja samas suhteliselt lollikindla diagnostikaaparatuuri hankimine maakonnahaiglaisse ei ole võidurelvastumine, vaid aja nõue. Ning nüüdisaegset piltdiagnostikaaparaati on praegu lihtsam hankida kui maakonnahaiglasse arsti leida.

•    E-tervise edendajad alustasid veidi valest otsast – sellest, mida kellegi eest varjata ja millistele andmetele juurdepääsu keelata. Pigem olgu ikka teemaks see, mida ja millises vormis tuleb patsiendi hüvanguks säilitada.

•    Praeguse seaduse järgi peaks meditsiinidokumente säilitama 30 aastat. Kas oleme veendunud, et täna arvutisse trükitud andmed on loetavad ka vastava tähtaja möödudes? Ja teisalt, kas lapsepõlves põetud haigus või vigastus ei võigi keskeas enam mingit rolli mängida?