Märten Ross: eilse tulu ja homse lootuse lõksus

Märten Ross Foto: Peeter Langovits

Eesti pensioni­süsteemi juures on palju mõttekohti, kuid väide, nagu oleks teise samba raha «ära põlenud», ei vasta tõele, kirjutab rahandus­ministeeriumi asekantsler Märten Ross.

Vananemine ja töövõime langus on elus kindlad asjad. Seega on meil kõigil üksikuna ja riigil tervikuna pensionipoliitika eesmärk teada – kindlustada inimestele tööjärgsed õigused majanduses loodavale tulule.

Aga kuidas seda organiseerida? Esmane vastus on säästes ehk vahetades tänast tarbimist homse vastu. Säästa võib autokummides või suhkrukottides. Kuid harva säilib kila-kola väärtus paremini, kui omandades selliseid õigusi, mis ise tulu toodavad. Jutt käib ettevõtluse ja muu vara omandiõigustest või laenuandmisest. Olgu siis kodu- või välismaal. Pensionifondi osakud ja pankade hoiused pole muud kui kogum omandiõigusi ja võlanõudeid, mille tagatiseks on vara ja tööinimeste oskused.

Teine võimalus on süsteemi korraldamine maksude kaudu. Sisuliselt määrab maksupõhine pensionisüsteem valemi, kuidas tulevasi tulusid jagada. Hiljem aga lunastab need nõuded tuluteenijatelt sotsiaal- või muid makse kogudes. Et need kajastavad samuti kapitali või tööjõu toodetud tulu, pole erinevus säästmisel ja maksudel põhineval pensionisüsteemil kuigi suur.

Mõlemal süsteemil on plussid. Maksupõhine süsteem on elegantne tänu lihtsale korraldatavusele. Säästmissüsteem lubab aga kergemini siduda tulevased tuluõigused ja tänase panuse. Samuti võimaldab laiendada pensionisaajate vara üle piiri, vähendades pensionide sõltuvust pelgalt Eesti majandusest.

Lihtne! Kuid miks on pensionisüsteemiga nii palju piigimurdmist?

Üks ports probleeme on üldised. Mõlema pensionisüsteemiga on pension seda suurem, mida pikem on tuluteenimise aeg võrreldes pensionieaga. Kuid inimesed elavad nüüd kauem, kui aastakümneid tagasi eeldati. Seetõttu peab pensioni tagamiseks kas töötegijate makse tõstma või töötamise lõpetamise iga edasi nihutama. Need kokkulepped puudutavad paljusid ja lahkhelid pole ime.

Teised mured on spetsiifilisemad. Maksupõhise süsteemi põhituum ehk riigi maksude kogumise võime on ühtlasi probleem. Kõrgemad maksud piiravad inimeste töö- ja ettevõtlikkuslusti, pärssides ka pensionitulu. Osaliselt silutakse seda muret sidudes pension makstud maksudega. Kuid kogemus näitab, et see abinõu on poolik. Miks muidu räägitakse sotsiaalmaksust kui ettevõtluse koormast?

Säästmissüsteemi paradoks on, et kuigi pensionist teame ette, kipuvad inimesed tulevasi kulusid eirates ikkagi vähe säästma. Seejuures pole jutt mitte toimetulekuraskustega inimestest. Tõsine häda tekib ainult siis, kui enamik toimetulevaid nii otsustab. Seega tuleb sellegi süsteemi sisse viia kohustuslikkuse elemente, mis omakorda tekitab vaidlusi näiteks selle üle, kuidas sääste paigutada. Ja mida rohkem säästmist sundida, seda enam meenutab see maksu.

Kokkuvõttes pole üllatav, et süsteemid otsivad kompromissi. Eesti ei ole erand. Meil on maksupõhine nii solidaarsusel põhinev kui ka üha enam enda makstud maksudest sõltuv osa. Suurem osa meie pensioniõigustest kujuneb lähitulevikuski selle arvutuse põhjalt.

Teiseks on kohustuslik säästmine ehk teine sammas, mille tulevased väljamaksed sõltuvadki inimese sissemaksetest ning nende investeeringute tootlusest.

Ühel hiljutisel esitlusel tõdes kaasamõtleja, et süsteemi usaldusväärsus on parem kui selle kuvand. Riikliku pensioni maksukulu on pigem rahvusvaheliselt alla keskmise, mis tagab jätkusuutlikkust. See pole sõnakõlks, sest tähendab, et nii pensionisaajatele kui sissemaksjatele antud lubadused on usaldusväärsed. Ma ei tea, mida mõtlevad jätkusuutlikkusega hädas riikide pensioniootajad, sest suurte muudatusteta tulevikulubadusi seal täita ei saa.

Teise samba pakutav kindlus ja tootlikkus on tekitanud vastakaid tundeid. Kuid igal juhul on puhas vale, et «raha on ära põlenud». Kriitikud vaikivad tõsiasjast, et pakutud alternatiivid, näiteks kinnisvara, oleks mõnigi kord pakkunud halvemat tulu ja madalamat pensioni.

Kui usaldada OECD võrdlusi, ei eristu Eesti globaalselt ka pensionite suhtelise suurusega. Tõsi, suhe varasemasse palka on alla OECD keskmise, kuid suures pildis kuulub Eesti keskmike hulka. Madalama tuluga inimeste pension kujuneb keskmise palga suhtes isegi suuremaks kui näiteks Soomes.

Loomulikult kajastub tulude vahe ka pensionide taseme erinevuses. Samas on tõsiasi, et iga panustatud euro pealt kogub Eesti inimene samas suurusjärgus pensioniõigusi kui Euroopas keskmiselt. Eriti kõrgemapalgalistele peaks see olema lisategur, mis sotsiaalmaksu lae arutelude tähtsust vähendaks.

Samas on pensionisüsteemis probleeme, mille kallal nuputada. Esiteks on selge, et kuniks töö- ja eluiga pikeneb, peab ka pensioniiga tõusma. Esialgu on reeglid selleks paigas 2026. aastani, kuid piisavalt vara peab ära määrama edasise.

Samuti peab täiendama näiliselt tehnilisi, kuid sisult maalähedasi elemente. Näiteks eelpensionile jäämine ei peaks olema rahaliselt motiveerivam kui pikemalt töötamine. Praegu ilmselt on. Iseloomulik on meil ka pensioni kasvav seotus sissemaksetega. Kuid kas praegune reegel, et esimese samba osa, mis on kõigil pensionäridel ühesuurune, kasvab indeksi järgi kiiremini kui inimeste makstud sotsiaalmaksust sõltuv pensionikoefitsiendi hinne, on solidaarsuseks piisav?

Teise samba juures on selge, et kui üldiselt pakub süsteem ligilähedast tootlust sarnaste fondidega, peab ikka küsima, kas praegused reeglid on parimad. Elevandi müttamine portselanipoes oleks asjale pigem kahjuks. Ja kokkuvõttes sõltub pensioni suurus ka esimese samba maksubaasist, mis praegu on kitsavõitu.

Nüansse on veel. Kuid on imelik, kuidas ka nooremad inimesed ülistavad mõnede riikide pensionisüsteeme pelgalt tänase pensioni põhjal. Vaevumata isegi küsima, mismoodi sealseid defitsiite katta kavatsetakse.