Mark Soosaar

FOTO: Postimees.ee

Suur tänu presidendile kutsumast nii paljusid pärnakaid meie kontserdimajja! Oli võimalus kohata mõttekaaslasi üle Eesti ja kutsuda riigipead uuesti riigi sünnilinna nelja aasta pärast. Loodame siis avada kontserdimaja kõrval jõekaldal Läänemere Kunstisadama. Kui vaid teisedki meie ühise mere kaldal asuvad riigid ideega kaasa tulevad ning oma ujuvpaviljonid õigeks ajaks valmis ehitavad. Ja kui hästi läheb, siis avanäituseks on «4 x 100 WABADUS». Saavad ju neli riiki – Soome, Leedu, Eesti, Läti – riburada saja-aastaseks. Ning miks mitte kõrvutada nelja rahva sajandipikkust loomingut?

Aga kui ööpimeduses soome kelguga meretagusesse koju tagasi sõitsime ja oma tagasihoidlikku majauberikku jõudsime, siis jäime nukraks. Taevas on Manija kohal ilma valgusreostuseta ja seepärast särab siin palju rohkem kaugeid tähti kui linnas. Linnutee all tundsime end taas universumi tolmukübemetena, osakesena palju suuremast pildist kui paar tundi tagasi kontserdimajas.

Jah, seal ilutulestiku all oli vägev valgusküllane pidu. Me tõusime püsti, kui hakkas kostma presidendimarss ja riigipea saali sammus. Me jäime püsti, kuni saime pasunakoori saatel proovida, kas riigihümni sõnad ikka peas püsivad. Aga me ei jäänud püsti ega tõusnud hiljem uuesti nende ukrainlaste mälestuseks, kes hukkusid vaid mõni päev tagasi oma maa ja rahva vabaduse eest. Mälus tiksumas dramaatiline telepilt päevalillerahvast, kes tahab meiega ühisesse liitu, asusime kuulama riigipead.

Peokõnes kõlas palju muret homse pärast ja ka eestilikku eneseimetlust. E-maailma edendamine on presidendi meelisteema ja otse loomulik, kui inimene mõtiskleb südamelähedasest valdkonnast. Eestimaiselt enesekesksed videod lahjendasid kontserti, vaid kinnisilmi muusikat kuulates muutus maailm suuremaks. Aga küllap tuleb ka see päev, mil noored videokunstnikud hakkavad nägema Eestit killuna üldisemast pildist. Ja suudavad oma loominguga tõusta lendu kitsa, vahel ka silmaklappidega Eesti kohale. Presidendipaarile patsi andnud, liibusid mehed ja naised kitsukeses fuajees nagu mõnes Pariisi ööbaaris. Vast ehk selle vahega, et Pariisis ei pea sa muretsema kellegi kleidisabal tallamise pärast. Siit kohustus meile, pärnakatele, hiljemalt riigi saja aasta juubeliks rekonstrueerida kontserdimaja. Ehitati see ju kiiruga, et hoonest saaks iga hinna eest 2002. aasta kohalike valimiste häältepüüdja!

Vabariigi uuel eluaastal tahaksin, et me palju täpsemalt tajuksime oma kahaneva rahva omanäolise kultuuri tegelikke värve rahvaste lapitekis, meie reaalset võimekust maailma saatuses kaasa rääkida. Tahaksin, et palju enam märkaksime ja hooliksime teistegi rahvaste mõttetööst ning -saavutustest. Kurvaks näiteks mullustest «saavutustest» kunstivallas olid artiklid Veneetsia biennaalilt, kus kirjeldati ülivõrretes Eesti ekspositsiooni ja unustati ülejäänud sadakonna riigi väljapanekud.  

Õnneks pole olukorra realistlik hindamine veel igalt elualalt kadunud. Viimastelt olümpiamängudelt Sotšis reetis televisiooni otsepilt ja reporterite aus töö meie tähtede tegeliku asukoha sporditaevas. Ning häbeneda pole midagi, tuleb vaid peeglisse vaadata ja endaga rohkem tööd teha. Mu õpingukaaslane Moskva päevilt, praegune akadeemik Peeter Tulviste uuris tudengina Siberi väikerahvaste psühholoogiat ning avastas, et mida väiksem rahvakild, seda kõrgem enesehinnang. Vanarahva meelest olla enesekiitus nii tähtis asi, et seda ei tohi teiste hooleks jätta! Kui kaugele see meid aga aitab, on iseasi…

Realistlikku unistamist läheneva Eesti Vabariigi suurjuubeli nimel, mis juhtub juba vähem kui nelja aasta pärast!