Aga kui ööpimeduses soome kelguga meretagusesse koju tagasi sõitsime ja oma tagasihoidlikku majauberikku jõudsime, siis jäime nukraks. Taevas on Manija kohal ilma valgusreostuseta ja seepärast särab siin palju rohkem kaugeid tähti kui linnas. Linnutee all tundsime end taas universumi tolmukübemetena, osakesena palju suuremast pildist kui paar tundi tagasi kontserdimajas.
Jah, seal ilutulestiku all oli vägev valgusküllane pidu. Me tõusime püsti, kui hakkas kostma presidendimarss ja riigipea saali sammus. Me jäime püsti, kuni saime pasunakoori saatel proovida, kas riigihümni sõnad ikka peas püsivad. Aga me ei jäänud püsti ega tõusnud hiljem uuesti nende ukrainlaste mälestuseks, kes hukkusid vaid mõni päev tagasi oma maa ja rahva vabaduse eest. Mälus tiksumas dramaatiline telepilt päevalillerahvast, kes tahab meiega ühisesse liitu, asusime kuulama riigipead.
Peokõnes kõlas palju muret homse pärast ja ka eestilikku eneseimetlust. E-maailma edendamine on presidendi meelisteema ja otse loomulik, kui inimene mõtiskleb südamelähedasest valdkonnast. Eestimaiselt enesekesksed videod lahjendasid kontserti, vaid kinnisilmi muusikat kuulates muutus maailm suuremaks. Aga küllap tuleb ka see päev, mil noored videokunstnikud hakkavad nägema Eestit killuna üldisemast pildist. Ja suudavad oma loominguga tõusta lendu kitsa, vahel ka silmaklappidega Eesti kohale. Presidendipaarile patsi andnud, liibusid mehed ja naised kitsukeses fuajees nagu mõnes Pariisi ööbaaris. Vast ehk selle vahega, et Pariisis ei pea sa muretsema kellegi kleidisabal tallamise pärast. Siit kohustus meile, pärnakatele, hiljemalt riigi saja aasta juubeliks rekonstrueerida kontserdimaja. Ehitati see ju kiiruga, et hoonest saaks iga hinna eest 2002. aasta kohalike valimiste häältepüüdja!
/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)
