Enriko Talvistu

FOTO: Pm

Giidina tegutsenud kunstiajaloolane Enriko Talvistu kirjutab, et turistide heaolu tagamine on reisifirmadele oluline. Kui turisti eesmärk on vaid lõunamere rannad ning sealse kultuuri vastu ta huvi ei tunne, tasub parem veeta päikesepuhkus Pärnu rannas.

Nüüd väsinud kui moonakas Vilde romaanist ...

Umbes nii alustas oma puhkuse veetmise laulu surematu kabaretist Olav Kopvillem. Tema loos kirjeldatud puhkust ei sooviks loomulikult ühelegi tõsisele reisiinimesele, küll aga paljudele «puhkajatele», kel soov oma rahakotiraudasid avada kõlava nimega reisifirmade kõlavate reisipakettide ostmiseks.

Loomulikult kiidan takka Eesti eurovoliniku mõttele, et pikka aega suletuses elanud vanema põlve eestlastelt ei tohi võtta võimalust maailmas vabalt liuelda, aga tahaksin kutsuda mõistlikult oma rahakotti suhtuvaid inimesi mõtlema, kuidas ja milleks seda teha.

Olen aastate jooksul mitmel korral ise olnud giidiks ja reisijuhiks ning seega omal nahal tunda saanud, kuidas see süsteem toimib. Arvan, et neil, kellel puudub eesmärk, milleks nad kusagile midagi tundmatut kogema lähevad, ei ole õigustust oma raha reisile kulutamisele. Eks muidugi igaüks ise teab, mida ta teeb.

Mõtlen pigem nendest inimestest, kes soovivad kultuurides ümber paiknedes ka oma senistele teadmistele lisa saada.

Mul on muidugi kahju nendest kergeusklikest inimestest, kes kõlavate nimedega turismifirmadest reise ostes analoogiliselt laenutuuridega uusi kohustusi võtsid. Kui soov on vaid terendavad rannad kusagil lõunamere ääres ja ei tehta endale selgeks, mida sealt õppima minnakse, on soovitav veeta päikesepuhkus Pärnu rannas.

Õigustuseks pole siin ka see, et kaamos sunnib Põhjamaa inimesi talvel päikest otsima. Ei sunni ta ka suusakuurortides lund otsima. Sajandeid on saadud elada siinse suvepäikese ja talvelumega. Vaja on lihtsalt eputada oma elustandardiga.

Proovige vaid öelda, et reisihimulisel oleks kena vaadata kevadist Kreekat või Itaaliat, kus kõik veel õitseb. Ei, nad tahavad minna suvises, augustikuises päikeselõõsas, kui kõik kohad on kohalikke turiste täis ja kus niikuinii midagi ei näe. Välja arvatud turistidele mõeldud kitši, mida isegi kohalik patriits-suvitaja põlgab. Sügiskevadised Pariis-Viin-Berliin on külmad ja kõledad hoolimata võimalikust kultuuriprogrammist. Sinna tuleb minna suvel, kui kõik on puhkusel.

Need turistidele mõeldud etendused võivad asjatundmatule silmale olla ju pildistamist väärt, aga uskuge mind, et setu memmede esinemine (kui seda õnnestub tellida) on ilmselt kohaliku kultuuri autentsemaid esitlusi kogu Euroopas. Seda tehakse südamega ja mitte Rumeenia või Ukraina päritolu statistide ettemängitud lindi järgi.

Loomulikult ei saa ma ette kirjutada, kuidas keegi oma puhkuseraha kulutab. Küll aga tean, et kultuurireise, mille jooksul saab isegi soojas meres ujuda, on Eestis tegusatel firmadel küll ja küll. Seejuures pole tarvis isegi bussireise ära põlata, sest lähimaad Poola-Rumeenia-Saksamaa-Norra nelinurgas on täiesti vastuvõetavad ka kõhnemale rahakotile.

Ei hakka sellele või teisele turismifirmale reklaami tegema, sest see poleks sobilik. Minu kogemus piirdub ettevõtetega, kes ei ole isegi lugupeetud turismifirmade liidu liikmed, aga kelle kunded on olnud püsivad juba aastaid. Kes teab, see teab. Info ja kinnitus levib suust suhu.

Olen näinud reiside ettevalmistusi üsna lähedalt ning julgen öelda, et vähemalt Eesti kapitalil põhinevad ettevõtted teevad enamikus tõsist tööd. Egiptuse omanikega edasimüügifirmad vaadaku ise, kuidas oma renomeed üleval hoiavad. Kuid Egiptuse firmadest vastuvõtjaid püramiidide maal valivad meie reisifirmad väga hoolikalt ja vajaduse korral vahetavad isegi paar korda.

Neid kaebusi, mida meie meediast aeg-ajalt leiab, et sellel või teisel oli Türgis või mujal hotellil nelja tähe asemel kolm, julgen nimetada vaid Kapa-Kohila turistide kaebusteks. Korralikule firmale ei loe tärnide arv, sest maailmas ja eri kultuurides tuleb ette, et tärne paneb iga hotell nii, nagu ise tahab. Loeb see, missugune kontakt ja kogemus teenindajaga on, ning vajaduse korral neid vahetatakse.

Uskuge mind, korralikud Eesti firmad loevad raha, tahavad klienti hoida ning teavad, et Eesti Õhu lennukeid pooltühjalt lennutada on kallis. See logistiline pagas ja trenn, mida tehakse oma meeskonnale, kelle kätte usaldatakse ligikaudu 45 turisti heaolu, on tohutu.

Võiks öelda, et heas turismifirmas kehtib sõjaväereegel – omasid lahinguväljale maha ei jäeta – ning jälgitakse hoolikalt, et kõik oleksid kogu reisi jooksul võitlusvõimelised. Lapsikute ja raukadega tekib muidugi alati probleeme, aga see kuulub pigem huumorivaldkonda.

Muidugi panen ma imeks Eesti turisti (ilmselt kooli kodulootunnist kaasa antud) märkmikku, kus iga riigi nime taha tärn pannakse – ma olen seal käinud. Justkui poleks kunagi enam sinna põhjust minna. Olgu näiteks nädalane Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania või Inglismaa reis. Selle aja jooksul ei näe neist maadest suurt midagi.

Tahaks leida pigem neid teadlikke ja õpihimulisi reisilisi, kes vaatavad ühte väiksemat piirkonda tundlikumalt ja süvitsi. Mis siis, et vahepeale ei jää mereranda ja mägesid. Kui viimaseid on, siis peetakse alati ujumiseks või pildistamiseks kinni, ehkki ujuda saaks ju ka Eestimaa randades. Aga eestlane on juba selline morskade klubi rahvas, mis teha.

Viimase aja turismifirmade krahhe kajastavates kommentaariumides leidub üha enam kaasmaalasi, kes väidavad, et nad reisivad pigem üksi, pigem iseseisvalt kui mingi firma kaudu. Tõepoolest, isegi teeksin seda. Tean vaid, et see nõuab väga põhjalikku ettevalmistust ja reisitava piirkonna tundmaõppimist ning tunduvalt paksemat rahakotti. Kohalikku ühistransporti või reisiautot kasutades ei pruugi sugugi nii lihtsalt ja odavalt igasse huvitavasse kohta sattuda. Kui neid tublisid ja rahakamaid inimesi on, siis loomulikult lasku käia.

Kogemustega turismifirmade reisimarsruudid on siiski juba koos kogenud giididega (jälle ei saa jätta ennast kiitmata) läbi töötatud ning neid täpsustatakse pidevalt. Paljudest kohtadest ja võimalustest pole üksikturistil aimugi, rääkimata ajast, mida sel viisil kokku hoitakse.

Siinjuures kiidaksin neid Eestist pärit bussijuhte, kes teevad kogu suve eri gruppidega seal kusagil kaugel tööd. No ma ei räägi sellest, et kogu reisiteenindus käib eesti keeles, kohalikega võrreldes palju kõrgemal tasemel ning 24 tundi ööpäevas. Nii et korraliku firma lennuk-buss-lennuk (või sõltuvalt rahakotist buss-buss-buss) reis tuleb tegelikult tunduvalt tõhusam kui odavlennusõit-eiteakusmaolen-odavlennusõit reis.

Muidugi annan au nendele reisifirmade logistikutele, kes grupid ja reisimarsruudid omavahel klappima panevad. Meie väikese rahva puhul pole mõeldav, et kolm gruppi lendavad näiteks korraga Korfu saarele. Nii palju pole lihtsalt huvilisi. Muidugi võib soovi korral mõne suurriigi, näiteks Saksamaa või Inglismaa reisikorraldajat kasutada, aga siis tuleb endal reisi alguspunkti jõuda ning eestikeelsest teenindamisest ei maksa unistadagi.

Vahetevahel (üha sagedamini) on meie eestikeelsetel giididel probleeme lõunapoolsetes riikides (mida praegu PIGSi riikideks nimetatakse), kus kohalikud, eesti keelt mitteoskavad giidid tunnevad ametiühingu liikmetena, et astutakse nende pärusmaale. Hoolimata Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise direktiividest, pole võimalik loota Urmas Paeti juhitud Eesti riigiettevõtte abile. Kuid reisifirmad on leidlikud, ehkki saavad sageli ka trahve. Giidid üldjuhul on vastutustundlikud ja teevad oma tööd südamega, et anda Eesti inimesele võrdlusi koduse olustikuga, mille võrra reisiline võiks tagasi pöördudes rikkam olla.

Reisijatele tahaksin aga südamele panna, et kui te kultuurireisiga kusagile satute, kulutage see 5–10 eurot lisaraha, mis muidu niikuinii lähedal asuvas toitlustusettevõttes või poes ära kulub, mõne muuseumi või muu vaatamisväärsuse peale, mida reisijuht teile soovitab. Rand on igal pool ühesugune, igav ja mõttetu, aga sellist kollektsiooni või nähtust näeb ainult seal.

Muidugi juhul kui teil on huvi selle koha vastu, kuhu te kalli raha eest sõitsite. Vastasel juhul võiks ju enne Nuustakul ära käia.