Õigusloome hea tava, mille Teenusmajanduse Koda 2011. aastal välja töötas, on edukalt juurdunud. Kolme aasta jooksul toimunud parima ja halvima seaduse konkurss, kus on kaasa löönud ka Postimees ja mille käigus hinnatakse õigusloome meetodit, tõestab seda.
Esimesel, 2012. aastal anti aasta halvima seaduse tiitel erakonnaseaduse muudatusele, millega dekriminaliseeriti keelatud annetuste vastuvõtmine. 2013. aasta alguses nimetati aasta halvimaks seaduseks «vastuvõtmata seadus» ehk erakondade rahastamist korrastava seaduse vastu võtmata jätmine. Tänavu aga anti läinud aasta parima seaduse tiitel just erakonnaseaduse muutmisele.
Õigusloome ei sünni vaakumis. Masuaegsest hädavajadusest igapäevasesse praktikasse juurdunud seadustega kiirustamist kritiseeris toonane riigikohtu esimees Märt Rask juba 2010. aasta alguses. Eesti demokraatia probleemidele teravalt tähelepanu juhtinud NO99 etendus «Ühtne Eesti» toimus sama aasta kevadel. Savisaare idarahaskandaal 2010. aasta lõpul kinnitas, et teater ei valeta, ja 2012. aasta kevadel lahvatanud Silvergate näitas, et probleemid pole ainult ühes erakonnas.
Nii vastas riigikogu läinud aastal erakonnaseadust muutes avalikule ootusele, mida seni oli kriitikast hoolimata ignoreeritud. Juba see samm iseenesest väärib tunnustust ja julgustamist – nähtagu, et lisaks omaenese tarkusele ka teiste ärakuulamine ja nendega arvestamine ei too automaatselt kaasa kaost ja korralagedust riigielus.
Rahva soovide seadusesse viimine tähendab päriselt osalusdemokraatia rakendamist, kuid see ei ole roheline tuli populismile. Riigikogu peab jääma kontrollikohaks, kus seadusalaste ettepanekute kvaliteeti ja vajalikkust põhjalikult kaalutakse. Nii näiteks oli Eesti riigi taasiseseisvumise ajal vaja poliitilist süsteemi konsolideerida, sest pisiparteidest killustunud parteimaastik oleks tähendanud riigitüüri ebastabiilsust. Praegu on Eesti demokraatia piisavalt tugev, et erakondade stagneerumise vältimiseks ja poliitilise konkurentsi huvides hõlbustada uute erakondade loomist.
Läinud aasta halvimaks seaduseks valis konkursi žürii käibemaksuseaduse muutmise eelnõu, Postimehe lugejad aga põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu. Mõlema seaduse puhul heideti ette ebapiisavat kaasamist, aga ka sisulisi küsitavusi. Tuleb ka märkida, et 2012. aasta õigusloomes pidasid Postimehe lugejad halvimaks seaduseks kõrgharidusreformi paketti. See näitab, et hariduselu korraldajad peavad tõsiselt läbi mõtlema, kuidas oma siht- ja huvigruppe kuulata ning eesmärke selgitada.
Igaühel, kes riigikokku pääseb, võib tekkida veendumus oma ilmeksimatuses. See on väär. Parima ja halvima seaduse tiitli andmine on hea viis seda näidata ning veel parem viis eksimuste heastamist tunnustada.