Ilmar Raag

FOTO: Postimees.ee

Filmimees Ilmar Raag räägib ausalt ära, miks ta andis nõusoleku minna tõlgina kaasa Eesti kaitseväe missioonile Kesk-Aafrikasse.

Paar nädalat tagasi istusin kaitseväe arstliku komisjoni ukse taga. Minu kõrval istus üks mees, kes luges süvenenult raamatut. Ilma piltideta raamatut. Kui teda sisse kutsuti, jõudsin näha selle pealkirja. See oli Hemingway «Kellele lüüakse hingekella?». Te kindlasti teate, kuidas see küsimus jätkub John Donne’i 16. sajandi «Meditatsioonis»: «… Ära küsi, sest seda lüüakse Sulle.» Ja kogu teksti mõte seisneb tõdemuses, et «ükski inimene ei ole üksik saar».

Niisiis olen andnud nõusoleku minna tõlgina kaasa Eesti kaitseväe missioonile Kesk-Aafrikasse. Mitu mu sõpra on küsinud, miks. Ma ei arva, et sõdur peab lihtsalt käsku täitma. Otse vastupidi, kuna riik on andnud kaitseväele ja politseile jõu kasutamise monopoli, siis tuleb seda enam alati kaaluda, kas sinu tegevus ei lähe vastuollu üldisemate eetiliste põhimõtetega. Nürimeelselt käsku täita ei tohi, sest lõpuks on vastutus ikka personaalne. Ja teise probleemina tuleb käsitleda oma tegevuse otstarbekust.

Täpselt neile kahele küsimusele tahan ma nüüd ka vastata.

Kesk-Aafrikat kutsuti veel 19. sajandi keskel eurooplaste jaoks Aafrika viimaseks valgeks laiguks. Praegune pealinn Bangui asutati prantslaste poolt alles 1889 aastal. Veidi varem olid Tšaadist ja Sudaanist tulnud islamiusku hõimud, keda kohalikud nimetasid araablasteks. Viimased olid rikkamad ja tehniliselt kaugemale arenenud. Põliselanike jaoks oli aga eelkõige tegemist orjakauplejatega, kes ajasid massiivne äri veel 20. sajandi esimesel poolel.  See osa ajaloolisest mälust on ka praegu taustaks vormiliselt ennast kristlasteks pidavate põliselanike ja põhjapoolsete moslemihõimude  vahel.  Islami ja kristluse siltidega tuleb aga ettevaatlik olla, sest eelmised animalistlikud usundid elavad jõudsalt edasi samaaegselt kirikute ja mosheedega.  Nii on põhiliseks viha käivitavaks vastuoluks siiski hõimudevahelised vaenud, mida on osavalt ekspluateerinud erinevad võimunäljas liidrid. Moslemeid on umbes 15 protsenti elanikkonnast, aga nad on kergelt rikkamad ja neid on rohkem ka kaubanduses, samal ajal kui kristlikud hõimud on pigem põllumehed.

Sellises olukorras toimus möödunud aastal järjekordne riigipööre, kus võimule tuli Michel Djotodia peamiselt musulmani rahvusvähemusele toetuv valitsus, mis alustas etniliste pogrommidega. Ilmselt hindas aga Djotodia oma võimeid üle, sest ühteaegu tõusid tema vastu nii kristlik enamus, kui ka hilisemate veresaunade mõjul naabruses asuvad Aafrika Liidu riigid ja Prantsusmaa. Kui viimased saatsidki oma väed Kesk-Aafrikasse, siis lõppes vägivald oma senises ulatuses ja Michel Djotodia sunniti käesoleva aasta 10. jaanuaril erru. Rahvusliku Üleminekunõukogu otsusega tuli võimule endine pealinna Bangui linnapea Catherine Samba-Panza.  Kuid koos Djotodia armeetaustaga relvagrupeeringu Séléka peatamisega keeras vägivallapendel vastassuunas liikuma. Nüüd alustasid kogu maal rünnakuid moslemite vastu ilma keskse juhtimiseta “anti-balaka” jõugud.

Kuskohast tuleb siis mängu pealtvaatajate eetiline imperatiiv? Nagu prantsuse mässutõrje teoreetikud eesotsas David Galula’ga on märkinud, moodustavad aktiivsed relvastatud võitlejad igas ühiskonnas vähemuse. Neid ei ole üldjuhul rohkem kui 2-4 protsenti elanikkonnast. Võrdluseks meenutame, et isegi II maailmasõjas ei olnud saksa ja nõukogude sõjaväkke kokku mobiliseeritud rohkem kui napilt üle 10 protsenti Eesti elanikkonnast.  See aga tähendab, et vähemalt 90 protsenti elanikkonnast on reeglipäraselt igasuguse konflikti pantvangiks. Nad kaotavad tihti oma kodu ja lähedased, tekib toidu ja veepuudus, mis viib neid omakorda meeleheitlike sammudeni. Mida kaugemale areneb konflikt, seda suurem osa ühiskonnast radikaliseerub.

Niisiis me näeme, kuidas meie silme all tapetakse süütuid, kelle ainus viga on vale hõimukuuluvus või religioon. Jah, ma tean, et kellelgi meist ei ole jõudu üksinda kogu maailma ebaõiglust olematuks muuta. Mul on raske leppida sellegagi, et ei Süürias ega Ukrainas ei suuda me pea midagi teha kodusõjale jalgujäänute heaks. Kuid kui me ei suuda numbriliselt suuremate humanitaarkatastroofide puhul midagi teha, kas see tähendab, et me peame keerama selja väiksematele, kui me suudaksime midagi teha?

1994. aastal jälgis kogu Ameerika telerite vahendusel ameerika jalgpallistaari O.J. Simsoni mõrvaprotsessi. Samal ajal aga tapeti Ruandas kolme kuuga etnilistes kokkupõrgetes ligi 800 000 tsiviilisikut ja neist ei räägitud uudistest pea midagi. Alles hiljem tõdeti, et maailm ei suutnud õigeaegselt sekkuda. Ehkki oleks võinud. Seevastu positiivse näitena hinnatakse rahvusvahelist tegevust Bosnias ja Kosovos, kus küll hilinemisega, aga siiski suudeti etniline puhastus peatada.

Mina isiklikult ei lähe Kesk-Aafrikasse otseselt kellegi vastu sõdima, vaid tahan Euroopa rahujõudude koosseisus teha kõik, et kaitsta rahumeelset elanikkonda. Lõpuks ei ole seal tegemist mitte niipalju sõjalise, kuivõrd tugevdatult politseilise kampaaniaga. Missiooniks valmistumise ajal olen aru saanud, et seesugune lähteülesanne ei ole sugugi ainult propagandatribüünidelt alla hüütav petujutt.

Nii näiteks mäletan, kuidas harjutati patrullimist asulas, kui instruktori korraldusel avati eemalt tuli. Nagu arvata, tegutsesid meie sõdurid vastavalt drillile. Siis aga sai simulatsiooni osana haavata üks kohalik elanik ja edasi harjutati juba tema meditsiinilist evakueerimist. Harjutusejärgses analüüsis rõhutas instruktor osalenud ohvitseridele, et «kohalike meditsiiniline abi on meie vaieldamatu prioriteet». Hiljem nägin, et see valmidus kaitsta kohalikke oli üks peamisi väärtusi, mida treeniti ka Scoutspataljoni missioonirühma väljaõppel. Mina kui tõlk osalesin imitatsioonidel, kus samuti mängiti läbi kohalikega heade suhete hoidmise olukordi. Ma rõhutan, et sellest mitte ainult ei räägitud, vaid seda treeniti.

Juba strateegiaklassik Carl von Clausewitz pidas üheks igasuguse sõjapidamise olulisemaks nähtuseks sündmuste ettenägematust. Seetõttu ma tunnistan, et mitmed selle missiooni vastased argumendid vihjavad vähemalt teoreetiliselt tõelistele ohtudele.

Esimene ja kõige ohtlikum perspektiiv peitub selles, et olles piiratud mitmesuguste reeglitega, võime tragöödia ees osutuda jõuetuteks pealtvaatajateks. Juba praegu ründavad inimõiguste organisatsioonid osalt PR-kampaania korras prantslasi, et nood ei ole sekkunud nende silme all toimunud tapmistesse või laibarüvetamisse. See kõlab kui eelhoiatus, mis meenutab ÜRO juhtimise all tegutsenud Hollandi rahuvalvajate «sajandi häbi», kui 1995. aastal nende kontrolli all olevas Srebrenica turvatsoonis tapsid serblased 8000 moslemit. Nagu öeldud, varjusid hollandlased esialgu kõrgemalt poolt tulnud reeglite taha, kuid moraalsest kaotusest see neid ei päästnud. Võiks küsida, miks selliseid piiranguid siis üldse seatakse. Seepärast, et eriti ÜRO missioonidel kardetakse pigem liigset jõukasutamist, mis võiks probleemi teistpidi kriitiliseks muuta.

Teise probleemina eksisteerib oht, et kui esialgu tervitati prantslasi heategijatena, siis lõpuks muutuvad nad mõlema senise vaenupoole ühiseks vastaseks. Ja sealt edasi kumab juba tuttav Vietnami või Afganistani stsenaarium. Tõsi, senine sündmuste areng Kesk-Aafrikas seda stsenaariumit ei kinnita ja olukord sarnaneb endiselt rohkem Bosnia või Kosovo omaga. Lisaks on prantslased seni teinud kõik võimaliku, et näiteks kontrollpunktides oleks esiplaanil Aafrika Liidu väed ja prantslased seisaksid vaid julgestuseks kõrval.

Tõestuseks on ka fakt, et kogu prantslaste kolm kuud kestnud «Sangria» missiooni jooksul on nad kaotanud ainult kaks meest ja sedagi väga segastel asjaoludel. Praegu on suurem oht saada surma liiklusõnnetuses kui sattuda Kesk-Aafrikas fataalsesse lahingusse.

Kolmandaks on Euroopa süüdistamine neokolonialismis. Et Prantsusmaa on KAVis ainult selleks, et sealt kohalikke maavarasid riisuda. Tõsi on see, et KAV on potentsiaalselt väga rikas riik, aga praegu moodustab aastane eksport sealt vaid 207 miljonit dollarit, mis on umbes 60 korda väiksem kui Eesti eksport. Seejuures on Prantsusmaa osakaal KAVi ekspordipartnerite seas vaid viis protsenti. See tähendab, et praegu ei ole ühelgi lääneriigil seal olulisi majandushuvisid. Samamoodi võime kahelda, kas lääneliitlased Eestitki aitaksid, sest siin ei ole piisavalt nende vara, mida nad võiksid kriisis kaotada.

Päris vaba geopoliitilistest kaalutlustest Prantsusmaa sekkumine ilmselt ei ole, sest samal ajal käib Aafrikas laiem geopoliitiline mäng kiiresti kasvava Hiina mõjuga.

Neokolonialismi-kriitika võib esineda ka filosoofilisemas laadis – et meil ei ole tegelikult õigust otsustada teiste ühiskondade eest, millises kultuuris nad elavad ja mismoodi oma erimeelsusi lahendavad. Isegi kui see väide on üldjuhul õige ja ma tean, et mul ei ole mingit õigust pidada Kesk-Aafriklaste kultuuri madalamaks, teen ometi ühe erandi. Darwinistlik sõda väärtuste pärast on niigi globaalne ja kui meie oma väärtuste kaitseks midagi ette ei võta, siis see ei tähenda, et teised väärtuste kandjad ei pruugiks meid hiljem ise mõjutama hakata. Väärtus, mida mina sooviksin kaitsta, on «aukartus elu ees». Et ilma konkreetse süüta, ainult grupikuuluvuse tõttu ei tohi kedagi tappa või kannatusi põhjustada. Olgu selleks ettekäändeks siis rass, rahvus, religioon vm.

Selles suhtes pooldan II maailmasõja järgses rahvusvahelises õiguses esile kerkinud kohati vastuolulist mõistet «kohustus kaitsta», mis ühelt poolt paneb igale valitsusele kohustuse kaitsta oma kodanikke kontrollimatu vägivalla eest ja teisalt annab rahvusvahelisele üldsusele näiteks ÜRO näol õiguse sekkuda teise riigi siseasjadesse inimelude kaitsmise eesmärgil.

Neljandaks on väidetud, et kuna tegemist on ennekõike humanitaarkatastroofiga, siis vajab see maa rohkem humanitaarabi kui sõjalist sekkumist. See väide on poolenisti õige. Ka sõjaakadeemiline teooria on juba vähemalt 60 aastat rõhutanud, et nüüdisaegse sõjalise operatsiooni peamine eesmärk ei ole üksnes vastase peajõudude hävitamine, vaid samal ajal ka sellise sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse loomine, et vägivald kaotaks oma kasvulava. Piltlikult öeldes, enne kui põgenikud ei saa tagasi pöörduda koju ja jätkata oma igapäevast elu, ei ole kindlust, et nad nurka surutud loomadena ei hakka igat möödujat hammustama.

Teisest küljest, nagu näitab Süüria Homsi linna hiljutine juhtum, muutub humanitaarabi mõttetuks, kui seda ei suudeta kaitsta vaenuliku poole eest. Ka Kesk-Aafrikas ootas möödunud nädalal 200 veoautot humanitaarabiga Kameruni piiril, sest maanteed Banguisse ei peetud turvaliseks. Kui tapetakse arstid ja toidujagajad, siis on humanitaarmissioon selgelt läbi kukkunud. Eelkõige tähendab aga humanitaarabi küsimus seda, et poliitikud, kes eraldavad raha kaitseväe missiooniks, peavad aru saama, et kaitseväe operatsioon on kohapeal möödapääsmatult seotud humanitaarsfääris tehtud sammudega.

Kõik see öeldud, tuleb aru saada, et selliselt missioonilt ei ole võimalik kiire triumfiga tagasi tulla. Juba praegu on sinna ühiskonda löödud sellised haavad, mis võtavad paranemiseks aastakümneid. Võrdluseks meenutame, et alles kuu aega tagasi algas näiteks Pariisis kohtuprotsess ühe võimaliku Rwanda genotsiidi eest vastutava isiku üle – see on siis 20 aastat pärast neid sündmusi. Veel kaks aastat tagasi peeti rahvusvahelist kohut Kambodža punakhmeeride üle. 30 aastat pärast juhtunut. Eestis peeti küüditajate üle protsesse veel 60 aastat hiljem.

Need ohud on piisavalt reaalsed, et mul tuleb vastata teisele olulisele küsimusele: miks meile seda kõike vaja on? Reaalses maailmas toimuvad sündmused väga harva vaid ühel kindlal põhjusel. Nii Prantsusmaal kui Euroopas laiemalt on kindlasti olemas omad pistrikud ja huvitatud ärimehed, kuid samal ajal mõjutavad valitsusi ka väärtuspõhised humanitaargrupid.

Näiteks toetus Eestile on lääne jaoks alati olnud pigem väärtuspõhine, sest meil ei ole läänele pakkuda ei suurt turgu ega olulisi maavarasid. Samal ajal on lääneriikide viimase 15 aasta välispoliitika olnud ebaedukas. Tunnetuslikult on eriti USA, aga ka Euroopa suurriigid kaotanud oma globaalseid positsioone. Praegu tuntakse kõikjal «Iraagi- ja Afganistani-väsimust», mille tagajärjeks on enesesse tõmbumine. Süüria oli hea näide, kuidas rahvusvaheline kogukond enam ei uskunud, et kriise on võimalik sekkumisega leevendada.

Kokkuvõttes tähendab see abistamisusu vähenemist, sest kõik näib asjatu. Kultuurilises plaanis nõrgeneb ÜRO «kohustus kaitsta» vaimselt. Eesti julgeolekule on see kõige halvem, mis võib juhtuda, sest üheks meie turvalisuse põhitalaks on usk, et vajadusel tullakse meile appi. NAT­O on tore organisatsioon, kuid ka tema toetub teatud tüüpi kultuurilisele eeldusele. Kui NATO peaks lagunema, algab see eelkõige mõtlemise muutumisest. Selliste väärtuste erosiooni me praegu näeme.

Ja mina lähen tõlgina Kesk-Aafrikasse, et omal idealistlikul moel toetada väärtust, et hädasolijat tuleb aidata. Mis vabanduse leiate teie, kui teil on võimalik kellegi elu päästa ja te ütlete, et see ei puutu teisse? Ma leian toetust Heming­waylt, kes oli valmis oma väärtusi kaitsma Hispaania kodusõjas, või Byronilt, kes arvas, et Kreeka vabaduse eest võitlemine on idee, mille nimel võib riskida. Mina kui kodanik tahan Kesk-Aafrikas kaitsta neidsamu väärtusi, mille kõla võiks heliseda ka Euroopas. Ja Eestis.