Emilia Elizabeth Kruusmann: «liiga häbelik, et tere öelda»-põlvkond

Emilia Elizabeth Kruusmann. Foto: Erakogu

IRLi noorteorganisatsiooni juhatuse liige Emilia Elizabeth Kruusmann kirjutab Postimehe arvamusportaalis tänapäeva noortest, kes on võõrdunud vahetust suhtlemisest ja veedavad üha rohkem aega virtuaalreaalsuses.

Paljud asjad, mis meile praegu iseenesestmõistetavana tunduvad, olid kaks aastakümmet tagasi veel ettekujutamatud. Inimlikus on minu jaoks – nagu tõenäoliselt ka paljude teiste inimeste jaoks – eelkõige erinevate inimeste mõistmine ilma neid hukka mõistmata. Nõukogudeaegne filmirežissöör Sergei Eisenstein on öelnud: «Ma olen «inimlike filmide» režissöör, tihtipeale naeran ma inimeste üle, aga sellegipoolest, enne kui ma nende üle nalja julgen visata, proovin ma nendest aru saada.»

Tänapäeva ühiskonnas elades pean tõdema, et tasapisi hakatakse Eestiski aktsepteerima teistsuguse tausta, kodumaa, päritolu ja emakeelega inimesi, kes moodustavad osa Eesti ühiskonnast. Paljud arutelud teemadel à la «erinevus rikastab» on täidetud vihaste arvamusavalduste, rassismi ja isegi vägivallaga, kuid siiski on tee nulltolerantsi ületamise poole kahtlemata alanud. Inimestevahelisi erinevusi on näha ühiskonnagruppides, loomulikult ka põlvkondade vahel. Tugevat kontrasti on märgata eriti nende inimeste vahel, kes elasid nõukogude ühiskonnas, kus välismaailm jäi suletuks. Selle kõrval eristab veel inimesi nende käitumine, taust, eelistused, orientatsioon, elustiil ja see, kuidas paratamatult iga põlvkonnaga muutume või kuidas mõned meie hulgast otsustavad piltlikult üldse mitte elada, seejuures tagajärgi endale tunnistamata.

Sattusin hiljuti sõpradega oma väikese sugulase jalgpallitrenni ning küsisin treenerilt, kuidas praegused mängijad erinevad nendest, kes 20 aastat tagasi platsil ringi jooksid, omades madalamat standardit ja tunduvalt halvemaid tingimusi. Sain väga lühikese ja mõtlemapaneva vastuse: «Nad mõtlevad teisiti, staadionil puudub neil kujutlusvõime.» Selle vastuse peale hakkasid sõbrad muljetama, kuidas nende lapsepõlves iga vaba sekund selleks ära kasutati, et õues aega veeta ning jalgpalli mängida. Meeskonnad polnud peaaegu kunagi ühesugused, tihti tulid uued lapsed ja ühinesid mänguga – rõõmu ja kirge, mis selle mänguga kaasnes, jagati. Nüüd aga veedetakse iga vaba sekund liikumatult toas X-Boxi või PlayStationiga mängides. Tegelikult sama mängu, jalgpalli, aga lihtsalt teises maailmas – virtuaalmaailmas. Nii ei saa ainult sportimise või õuemängude kohta öelda. Säärane probleem ilmneb paljudes muudes tegevustes, mis puudutab tänapäeva lapsi. Olen korduvalt kuulnud, ja kahjuks oma silmaga näinud, kuidas lapsed, selle asemel, et mängida peitust või tagaajamist, ruttavad veetma tunde oma iPadiga. Logivad ennast sisse võrgumaailma, et mängida mänge, vahel isegi, et sealses keskkonnas üksteisega jututubades suhelda. Kurb on tõdeda, et kutsudes esimese klassi põngerjat vaatama, mis päkapikk talle sussi sisse tõi, vastab ta, et ta on praegu hõivatud põneva online-mänguga.

Tänapäeva laste puhul on märgata, et neil on raskusi suhtlemisega reaalmaailmas, päris inimestega. Suhtlus leiab nende jaoks – ja ka paljude täiskasvanute jaoks -  aset virtuaalmaailmas, kus luuakse kontakt inimesega läbi arvutiekraani. Paljudel lastel puuduvad oskused või julgus, et näost-näkku suhelda. Mitte ainult teiste lastega, et neid tundma õppida ja nendega sõbruneda, vaid ka klassikaaslaste, naabrite, oma sugulastega. Paneb mõtlema, kas me tõesti tahame, et viis, kuidas meie lapsed õpivad tundma erinevusi erinevate inimeste vahel, kuidas nad üksteisega uusi kontakte loovad ja endale uusi sõpru leiavad, toimuks kõik läbi interneti ja sotsiaalvõrgustike profiilide külastamise läbi? Mina küll ei taha! Faktidest saavad rääkida ja põhjalikemaid analüüse teha oma ala professionaalid, kuid kõigile on ilmselge, et lapsed on abitud ja raskustes reaalmaailmas suhtlemisega – rääkimisega, arutlemisega, vaidlemisega, oma arvamuse avaldamisega – me teame kui olulised on lihtsad ja igapäevased oskused, et tulla toime oma eluga ja igapäevaste probleemide ning väljakutsetega. Nimekiri kõrvalmõjudest ja tervislikest häiretest, mis kaasnevad, on hirmutavalt pikk. Alustades nägemishäiretest kuni psüühiliste probleemideni välja.

On arusaadav, et tänapäeval on paljud vanemad mures oma lapse turvalisuse pärast, saates nad ilma järelevalveta õue mängima ning seetõttu eelistavad lapsi pigem toas hoida. Ka see on arusaadav, et tehnika areng on muutnud paljud asjad huvitavaks ja pilkupüüdvaks lastele, meile endile ja vanematele põlvkondadele, kuid nüüd on see nii kergesti ja kõikjalt kättesaadav ning kordades soodsam, kui kümme aastat tagasi. Vabandusi leiaks kümneid ja sadu, kuid selle asemel võiksime kaalutleda, mis see endaga kaasa toob. Meil on mugav ennast välja vabandada, kuid tegelikult oleme vastutavad selle kõige eest. Meie vastutame oma laste tuleviku eest, peaksime rohkem tähelepanu pöörama sellele, kui palju nad oma nutividinate seltsis aega surnuks löövad ja kui palju neil seda teha lubame. Vaadakem ennast – kas anname head eeskuju, pigem eelistame jätta oma koduukse lukust lahti, kui jätta oma telefon lukustatud ukse taha? Julgen väita, et enamik meist ei suudaks loobuda oma nutitelefonist mitte isegi päevaks, ka tunniks mitte. Nutitelefonid muudavad elu lihtsamaks ja otseloomulikult on nad tänapäeva ühiskonnas väga otstarbekad. Siiski, kas suudaksime end võõrutada ning veeta vähem aega arvuti või teleri ees, kui oleme koos perekonnaga? Võib-olla selle asemel, et sirvida sotsiaalvõrgustikus sõprade staatuseid ja pilte ning trükkides neile sõnumeid, oleks palju toredam pühendada oma lähedastele rohkem aega, rääkida juttu, mängida lastega, ehk isegi neile midagi õpetada? Kas me suudaksime seda? Nagu üks tuntud poliitik mõnda aega tagasi ütles: «Jah, me suudame!» Peame püüdma endale selgeks teha probleemi tõsiduse, proovima sellele rohkem tähelepanu pöörata ja veetma aega rohkem oma perekonna ning sõpradega.