Toomas Alatalu: Euromaidani kiire võidu saladustest

Toomas Alatalu Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Ukraina võim eelmise nädala alguseni konflikti tugevam pool. Millised olid Janukovõtši langemise tegelikud mehhanismid, kirjutab Toomas Alatalu Postimehe arvamusportaalis.

Tänaste revolutsioonide puhul, kui toimub ootamatu sündmuste forsseerimine, lähevad kohe käiku vandenõuteooriad ja nii räägitaksegi juba, et revolutsiooni võit Ukrainas oli ajastatud Sotši olümpiamängude lõpuga, et n-ö ikkagi ära teha Venemaale. Kuna revolutsioonides on alati kaks poolt – võimul olijad ja selle ründajad ning neli kuud jõudsid kõigile selgeks teha, et vastandjõud on mitmepäised kooslused, kus iga mees ajab oma asja, siis peaks ikkagi olema selge, et teha midagi kindlat ja kindlaks ajaks annab ka kõige parema tahtmise juures tulemuseks selle, mida ükski asjaosaline eraldi võetuna ei tahtnud!

Seda näitab suurepäraselt president Janukovõtši ja kolme opositsioonliidri 21.veebruari kokkulepe, mille tegemise juures olid ka kolm Euroopa Liidu välisministrit ja Venemaa presidendi eriesindaja, ent kuna kõnelused olid kestnud üheksa tundi, oli see allakirjutamise hetkel suures osas aegunud ja lükati tagasi nende jõudude poolt, kellega selles ei olnud arvestatud. 12 tundi hiljem, kui president jalga lasi, polnud paberil enam erilist kaalu. Teisisõnu – kohalikud ja rahvusvahelise poliitika tipud andsid parima, ent pidid töö valmimise järel tunnistama, et antud hetkel rääkisid ja tegid Ukraina rahva nimel poliitikat hoopis teised mehed. Hea oli, et Ukraina parlamendi üleöö tekkinud uus enamus taipas kohe arvesse võtta Euromaidanil ehk väljakul kõlanut ja vormistas parlamendisaalis kiirelt revolutsiooni võidu!

Öeldu ei tähenda sugugi seda, nagu poleks Moskval olnud omi välispoliitilisi plaane Sotši OM ajaks ja seda kinnitab Ukraina «ei»-ga 21. novembril EL assotsiatsioonilepingule alanud Moldova kangutamine. Tolle valitsus küll parafeeris 28.11 Vilniuse analoogilise lepingu, ent Moldova parlamendis on vaid napp eurointegratsiooni pooldajate ülekaal ja lisaks Moskva (sõjabaasi) kontrollitud Transnistria piirkonnale on seal ka Gagauzia autonoomne piirkond. Just Gagauziast tuli aasta lõpul teade, et 2. veebruaril korraldatakse seal kohalik rahvahääletus, otsustamaks, kas liituda Euroopa Liidu või Tolliliiduga. Moldova (kesk)valitsus mõistagi tühistas selle otsuse, ent 30.01 ehk siis paralleelselt Ukrainas toimuvaga (vt. allpool) tegi piirkonna parlament otsuse rahvahääletus ikkagi läbi viia. See viidigi ning selle Moskva-meelset tulemust koguneti arutama kõigi tasandite saadikute kogunemisel 22. veebruaril. Ehk siis samal päeval, kui sama staatusega seltskond Ida-Ukrainast, Krimmist ja Sevastopolist kogunes Harkovisse.

Mõistagi polnud see ajaline kokkulangevus juhus, nagu seegi, et Harkovisse kogunenuil – telepildi põhjal - ilutsesid rinnas Georgi ristid ja juhtumisi oli tegu NSV Liidus armee aastapäeva ja praegu Venemaa «kodumaa kaitsja päeva» eelõhtuga. Antud päevale pühendatud kogunemisel Moskvas (20.02) jõudis aga Putini kõneleda olukorra pingestumisest maailmas ja vajadusest «kaitsta Venemaad ja tema kodanikke». Neid aga jagub ka Ukrainasse ja Gagauziasse. Tänase seisuga võib väita, et nii Harkivi kui ka Komrati kogunemiste avaldused jäid tagasihoidlikeks, sest võimalik tugi Janukovõtši režiimi näol oli kokku varisenud. Olnuks ta aga sel hetkel veel püsti ...

Tasub teada tema langemise tegelikke mehhanisme. Lühidalt öeldes oli Ukraina võim eelmise nädala alguseni konflikti tugevam pool, sest president oli valitud üldvalimistel ja parlamendis oli samuti kamandada kuni 250 häält opositsiooniparteide kuni 200 hääle vastu. Ukrainas valitakse 225 parlamendisaadikut proportsionaalselt ja 225 majoritaarselt, millest viimane annab eelised rikkuritele, kes tulid parlamenti reeglina sõltumatutena, ent liitusid presidendi Regioonide parteiga.

Kolme opositsioonipartei teadmine, et nad kogusid 2012.aasta valimistel 10,1 miljonit häält regioonide ja kommunistide 8,8 miljoni vastu, andis mõistagi julguse avalikuks vastandumiseks ehk Euromaidanil püsimiseks, ent hääletusmasin oli ju Janukovõtši käes. Viimase taktika oli algusest peale rajatud külmetava vastasleeri väljakurnamisele, mida jaanuarist peale täiendati riigipiruka tükkide ja tehingute pakkumisega. Viimase heaks näiteks oli võimukoalitsiooni häältega (+232 -11 ja 173 opositsioonisaadikut ei hääletanud) 30. jaanuaril deklareeritud amnestia – sündmuste käigus vahistatud saavad vabaks, kui opositsioon vabastab hõivatud valitsushooned ja lahkub ise väljakult. Samuti oleks ministriteks kinnitatud ka opositsiooni esindajaid.

Sestap tegi opositsioon pöörde ja hakkas uute valimiste kõrval rõhuma 2004.aasta parlamentaarse põhiseaduse taastamisele.

17. veebruaril ehk siis pärast võimu ja opositsiooni lepet vabastada osa hooneid ja saada amnestia, võttis Saksamaa kantsler Merkel vastu Isamaa ehk vanglas viibiva Julia Tõmõšenko partei juhi Arseni Jatsenjuki ja UDAR liidri Vitali Klitško, kuid Lääne-Ukrainale tugineva Vabaduse partei juhti Oleh Tjahnibõki Berliini ei kutsutud. See andis selgelt märku, et Euroopa Liit ei aktsepteeri Ukraina opositsiooni radikaalset osa ning oli kindlasti üks tegur, miks Janukovõtši meeskond otsustas järgmisel päeval n.ö. lõhestatud opositsiooni järjekordselt jõuga paika panna. 18. veebruari hommikul pidi Ülemraadas algama hääletus põhiseaduse asjus, ent võimukoalitsiooni esindajad  lahkusid ootamatult hoonest ja julgeolekujõud läksid pealetungile. Sündmuste kulg näitas, et väljaku ehk „vaba territooriumi“ tegelikud kamandajad Dmitrõ Yarosh, Oleksandr Danilyuk jt. olid seda reeturlikkust ettenäinud ja suutsid vahepeal lahkunud vabatahlike üksused kiirelt tagasi tuua ning isegi uut hõivamiste lainet alustada. Sedapuhku läks jõu kasutamine kiirelt veriseks ja oluline oli see, et üldise jahmumise järgseks esimeseks reaktsiooniks sai see, et terved jõustruktuuride üksused läksid üle opositsiooni poole. Viimased olid varemgi osanud end relvastada, nüüd – pärast relvis mundrimeeste ületulekut muutus pilt aga otsustavalt kodusõja hõnguliseks. Hea oli, et seda mõistsid poliitikud – kui kogu sündmustiku hargnemise juures läks novembris opositsiooni poole üle kaks ja detsembris üks võimu esindanud parlamendisaadik, siis 18. Veebruaril lõi võimukoalitsioonist lahku 26-liikmeline grupp, mis sai määravaks – just nende (kokku 34 ületulnut kolme päevaga) abi-häältega tehti 22. veebruaril teoks revolutsioon. Parlamendis. Legaalselt. Hääletuste tulemusena.

Eelnenust veel niipalju, et 20-ndal Kiievisse tulnud Poola, Prantsusmaa ja Saksamaa välisministrid kohtusid siiski kõigi kolme opositsioonierakonna juhiga ning ühiselt mindi ka Janukovõtši juurde, ent kui Jatsenjuk, Klitško ja Tjahnibõk lepingu tulemusi väljakule teatasid, kõlas vastuseks vilekoor ja väljak ise sedastas,et ennekõike tuleb kaasmaalaste verd valanud Janukovõtšil tagasi astuda. Väljak tagas sellegi, et langetati otsus Tõmõšenko vabastamiseks (mida polnud kirjas 21.02 leppes). Väljakule tooduna ruttas Julia Tõmõšenko ruttu end just selle esindajaks kuulutama ja palus inimestel mitte lahkuda. Hetkel on selge, et just väljak - ja mitte erakonnad -dikteerib valimiskampaania tingimusi.

Euromaidani eduka tegevuse ja revolutsiooni võidu taganud formeeringud tagavad hetkel peamised valitsushoonete kaitse ja uueks siseministriks nimetatud Tõmõšenko partei liige armeenlane Arsen Avakov lubab neile ka alalist kohta ministeeriumi struktuuris. Kuna kord on tagatud, siis saab uus valitsus hakata tegelema majandus- ja rahaabi hankimisega välismaalt ja paistab, et sedapuhku on suuri eneseohverdusi teinud Ukraina rahvas selle saamise ka Lääne vägevate silmis õigustatult ja täielikult ära teeninud.