Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Sulev Vedler: Ilvese hoiatav kõne tuleviku kohta

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Sulev Vedler
Sulev Vedler Foto: SCANPIX

Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnes oli mitu tähelepanuväärset mõtet. Esiteks hoiatus, et meile tuntud pensionisüsteem võib tulevikus kokku kukkuda. Seda kuuldes jään suure huviga ootama riigikontrolli raportit Eesti pensionisüsteemi kohta, mis peaks välja tulema lähinädalatel.

Teiseks hoiatus, et eestlased peavad palju rohkem tähelepanu pöörama haridusele, sest tuleviku töökohad ei pruugi olla sugugi sellised, nagu me neid praegu teame.

Iga lapsevanem võiks mõelda, mida lapsele õpetada. Iga täiskasvanu peaks mõtlema, et kunagi pole hilja midagi uut juurde õppida.

Kolmandaks tundus president mulle «näljane». Heas mõttes «näljane» nagu sportlane enne otsustavat starti. See oli hästi näha tema võrdlustest. «Meie oodatav eluiga on 76 aastat. See on parem kui teistel ekskommunistlikel riikidel, ent viis aastat madalam kui neis riikides, kellega me end ise võrdleme,» teatas ta.

Riigipea andis selge signaali, et meil tasub end võrrelda kõige parematega (Eesti on OECD ehk rikaste riikide klubi liige), pürgida täielikku tippu. Seda kuuldes meenus Andrus Ansip, kes unistas Eesti viimisest Euroopa viie rikka riigi sekka. Ka riigipea mõtleb suurelt.

President näitas end moodsa tehnika ja tehnoloogia asjatundjana ning süstis kõne lõpus rahvasse optimismi: «Tehnoloogia küsimustes on Eesti ja eesti ühiskond teistest tublisti ees. Nii hoida. Ja teha veelgi rohkem. Kui me suudame ajakohastada oma ühiskondlikke arusaamu tööst ning vastutusest omaenda tervise eest, ei näe ma põhjust, miks tulevik ei oleks meie paindliku, haritud, targa, tööka, terve ja kaitstud rahva päralt.»

PS Mulle kangastusid riigipea kõnet kuuldes ka Keskerakonna Oudekki Loone ja IRLi Anvar Samost, sest president ütles: «Mul on ka hea meel, et aktiivsed Eesti inimesed, kes on kaua aega pigem vaadelnud ja kommenteerinud me riigi arenguid, on otsustanud ka ise poliitikasse tulla, et selles protsessis osaleda.

Tagasi üles