Pildikesi Lääne-Ukraina lootusrikkast Lvivist vahendab Riina Roasto, eesti keele ja kultuuri lektor Ukrainas, Lvivi ülikoolis.
Riina Roasto: hüvasti, ajalugu!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näen imestusega, kuidas prügikott liigub naljakalt hüpeldes läbi hoovi konteinerite juurde ja viskub üle ääre. Veider vaatepilt avaneb mu rõdult, ehkki on selge, et kott ei kõndinud ise, sangast pidi hoidma keegi, keegi ukrainlane. Mina teda lihtsalt ei näinud, sest nüüd kannavad Lvivis inimesed musta – see on leina värv. Pilkases pimeduses pole musta märgata, küll aga võib näha leina, ja seda igal pool. Ka öösel.
Ülikoolis, kus eelmisel nädalal oli õppetöö peatatud, tervitavad sisenejaid viis noort tudengit, naeratus huulil. Need on viis raamitud pilti, ukse ees madalal laual, küünlad ja lilled nende ees. Need üliõpilased olid pärit Lvivist mõistagi, Euroopa-meelsest Lääne-Ukrainast on pärit suur osa hukkunuist. Kui mööda linna ringi jalutada, võib siin-seal näha veel kümneid pilte.
Eelmisel nädalal, just siis, kui Kiievis kõige verisemad ja nukramad sündmused aset leidsid, rüüstas Lvivis tundmatu kamp järjepanu politseihooneid ning pani need põlema. Samuti rööviti panka, varastati ja lõhuti autosid. See ehmatas ja viis segadusse väga paljud lvivlased. «Lviv on ju ometi nii rahulik ja turvaline linn, kuidas võib keegi siin midagi sellist korda saata?» imestas nii mõnigi. Liiatigi on politsei Lvivis opositsiooni, mitte presidendi poolt, mistõttu näib ka politseihoonete lõhkumine asjatu ja pigem pelk huligaansus. Oli see ju alles paar päeva tagasi, kui siinne politsei sättis end Kiievis protestiva rahva sekka ja teatas, et kui neid tulistatakse, siis nemad tulistavad vastu. Vahest jõudsid nad pealinna ainult natukene liiga hilja, sest selleks ajaks oli juba seitsekümmend inimest surnud.
Istume Ira köögis ja jälgime arvutist otsepilti Dnipropetrovskist. Seal võetakse juba kuuendat tundi Lenini kuju maja. «See on nii suur ja raske,» ohkab Ira ning teatab siis otsustavalt: «Esimest korda Lvivis elades tunnen, et tahan olla Dnipropetrovskis! Lõpuks ometi! Milline ajalooline hetk. Kujuta ette, peaväljak kannab seal ikka veel Lenini nime. Kui ma veel Dnipropetrovskis elasin, oli see meie peamine kohtumispaik.» Pöörame pilgu taas arvutiekraanile, sest ühtäkki on sealt kostma hakanud rahva juubeldav kisa: «Lenin on langenud!» «Lenin on langenud,» rõõmustab Ira. «Lõpuks ometi. Kas nüüd saame minna Euroopasse?»
Politseihooneid rüüstanud ja muid sigadusi korraldanud kamp koosneski tõenäoliselt tavalistest vandaalidest, kellele üldise revolutsioonikära sees tundus lihtsalt vahva vahelduseks midagi lõhkuda. Seega, ei midagi poliitilist. Nii vähemalt räägitakse. Sellegipoolest on see vahejuhtum teinud lvivlased murelikuks ning üksmeelselt on võetud nõuks rahu- ja korravalves politseile appi minna. Soovijaid on äärmiselt palju. Kaitsepunktides, kus end selleks kirja saab panna, seisavad tarmukad omakaitsjad lausa järjekorras. «See on uskumatu,» ütleb Maxõm, kelle valvekord on äsja lõppenud, «ammu pole ma näinud Ukrainas sellist organiseeritust ja et inimesed niimoodi kokku hoiaks.» Kogu Lvivi linn kihab nüüd patrullidest, ainult pättidest pole justkui enam haisugi.
Hoolimata leinast võeti Lvivis uudis Janukovõtši tagandamisest vastu juubeldustega. Rõõmusõnumid Kiievist on leevendanud nukrust. «Me tahame demokraatiat, tahame vabadust,» korrutab Ira ühtejärge nagu kõik teisedki ukrainlased. «Nüüd ootavad meid ees muutuste tuuled. Loodame, et need viivad meid Euroopasse.» Akna eest marsivad mööda sajad linlased, mässitud sini-kollastesse lippudesse. «Au Ukrainale!» hõikavad nad. «Ees ootab uus elu!»
Ikka ja jälle näen rõdult, kuidas mõni kilekott konteinerisse kaob. Ees ootab uus elu, kõik vana visatakse minema. Ja ukrainlane mustas teeb konteineri juurest ohates minekut.