Paavo Lipponen

FOTO: SCANPIX

Paavo Lipponen ei ole ammu areenilt lahkunud veteranpoliitik. Kui Lipponen ütleb, et teda ei saa pidada Soome poliitika siseringiinimeseks, sest peaministriaeg lõppes üle viie aasta tagasi, siis kõlab see pehmelt öeldes kummaliselt.


Nimelt oli Lipponen aastatel 2003-2007 Soome parlamendi, Eduskunna esimees. Seega kõlab Lippose eneseõigustus kõva löögina parlamentarismi pihta, sest järeldub, et Eduskunna esimees polegi Soomes «siseringi inimene». Ise näib ta seda ametikohta siis tühiseks pidavat - vahest tühisemakski kui uut väljakutset Nord Streami nõustajana kunagise sotsiaaldemokraadist kolleegi Gerhard Schröderi käe all.

Tegelikult ei tahaks ma Lipponeni kuidagi Schröderiga võrrelda, kindlasti pole ta olnud Venemaa otsene advokaat nagu endine liidukantsler. Tema nii otsene sidumine Venemaa energiapoliitikaga on ootamatu. Erilise tähenduse loob aga selle uudise avalikukstulek just neil päevil, kui Venemaa rünnak Gruusia vastu paneb proovile Euroopa Liidu ühtsuse ja otsustavuse. Tagantjärele muudab see märgiliseks Lipponeni eelmise aasta novembrist pärineva avalduse, et Eesti peaks hoiduma sellistest suhetest Gruusia ja Ukrainaga, mis võiksid ärritada Venemaad. Samuti meenub, et ta on Nord Streami käekäigu vastu ilmutanud positiivset huvi, esinenud aukülalisena projektiga seotud seminaridel jms.

Nagu paljud Soome poliitikud, esindab Lipponen seda koolkonda, kes on Venemaaga suhtlemisel harjunud üht suupoolt kinni pidama, arendades samas pragmaatilist koostööd. See on Soomes väga juurdunud mall ja paljud on veendunud, et see ongi olnud Soome eduloo peamine võti. Samasugust lähenemist on Lipponen soovitanud ka Eestile.

Sellise lähenemise suurim puudus peitub selle tuimas konstantsuses, mis ei sõltu väga palju sellest, mida Venemaa teeb või kuidas areneb. See on justkui igavene carte blanche nõukogude mentaliteedile ja FSB-le. Paraku on Venemaa uusimperiaalne poliitika, mille üks osa on Euroopa aktiivne surumine energiasõltuvusse, juba ammu võtnud uusi pöördeid, mis sunnivad vastama hoopis uutele küsimustele. Üks peamisi on see, kas ja kuivõrd Euroopa Liit tervikuna, üksikud riigid ja poliitikud osutuvad Vene nafta- ja gaasipoliitika tööriistadeks või suudetakse saavutada mõistlik ühispositsioon.

Venemaa poolt pealesurutav riigikeskse majanduse ja suveräänse demokraatia mudel on üles ehitatud sellele, et tema mõjutab muud maailma oma ressurssidega, kuid lükkab tagasi kõik katsed mõjutada Vene poliitilist süsteemi demokraatia ja inimõiguste üldstandarditega. Niisugune mitteproportsionaalne kapituleerumine Venemaa ees pole julgeolekurisk üksnes Gruusiale, vaid ka Eestile, Soomele ja kaugemas vaates isegi Saksamaale.

Energiaressursside kasutamine poliitilise mõjutusvahendina on olnud Vene poliitika osa pikka aega, aga tunnetades oma jõu tugevnemist ja konfrontatsioonide teravnemist saab see tendents ainult süveneda. Seda arvestades on Soome lähiajaloo ühe väljapaistvama poliitiku siirdumine Nord Streami palgaliseks lobiagendiks kahtlemata halb uudis isegi juhul, kui see pole tema poolt väga halvasti mõeldud. Kremli üldine hoiak, millele Euroopa neil päevil peaks vastu seisma, on see, et kõik on kaubeldav - nii poliitikud kui mõjusfäärid.