Ülo Vihma: meie oma riik

Ülo Vihma Foto: Erakogu

Koolitaja Ülo Vihma kutsub vabariigi aastapäeva eel üles kõiki, kes avalikult sõna võtavad, muutma oma keelekasutust põhimõtteliselt meie oma riigi keskseks, et peatada rahva võõrandumine riigist.

Homme on Eesti Vabariigi sünnipäev. Harva, kui sünnipäev on millelgi muul kui elaval olevusel. Ka seadus või avastus võib sündida. Isegi täht või planeet. Aga neist ja nende sündimistest räägime avalikkuses oluliselt vähem kui oma riigist ja tema sündimisest. Küllap võib see panna riigi kodaniku mõtlema oma riigist kui elavast olevusest, kui subjektist. Ja sellest võib sündida keelekasutus, mis viib kodaniku võõrandumiseni oma riigist.

Just sellest, mind aastaid häirinud nähtusest, tahangi oma riigi sünnipäeva eel rääkida.

Kui riik oma esindajate näol osaleb rahvusvahelises suhtluses, siis on loomulik, et riiki käsitletakse subjektina, lepingute osapoolena. Siis räägime temast (mitte sellest) ja kirjutame, et Eesti riik «osaleb, on kohustatud, aitab, esindab, annab oma panuse, tunnustab» jne. Nii on siis, kui vaatame oma riiki väljastpoolt ja rahvusvahelises elus. Hoopis teine asi on vaade seest, kodanikuna ja kohaliku elu tasandil.

Riigi moodustavad kindlalt piiritletud territooriumil elavad indiviidid, kodanikud, keda seovad ühised püüdlused, kes tunnetavad seda riiki omana, kes seetõttu järgivad kaaskodanikega kokku lepitult (või ka vaistlikult või traditsioonist lähtuvalt) ühiselureegleid ning kes valivad endi hulgast inimesed oma riiki juhtima. Seega on nad ka ise osa oma riigist.

Vaatame nüüd, kuidas me avalikkuses oma riigist räägime. Järgnevad näited ja neile sarnane sõnakasutus on iga päev absoluutses enamuses kõigis meediakanalites, sestap pole põhjust allikatele viidata.
Sel aastal otsustas riik lõpetada õppelaenu osalise kustutamise;
riik peab hakkama kohtus käima;
kui riik ütleb, siis nii ka teeme;
riik ei hoolitse oma vanurite eest;
riik on võtnud südameasjaks;
riik võtab seaduse vastu!!!
jne.
Ad absurdum. Absurdsuseni.

Eriti selge kontrastiga sõnakasutuse näide on järgmine: «Kui riik või kohalik omavalitsus ei arvesta...». Kui harva on lugeda ja kuulda avalikkuses sõnu omavalitsus ja keskvalitsus. Või lihtsalt valitsus, sest kontekstist lähtuvalt on alati aru saada, millist valitsustasandit silmas peetakse. Mõelge, milline Eestis toimiv omavalitsus on üldse mittekohalik? Või kuidas nimetada mittekohalikku poliitikut Eestis?

Kas tõesti oleme kodanikena nii kolkunud, et oma on ainult vald või linn, kus elame, Eesti Vabariik aga on meist kaugel eemal asuv võõras subjekt!? Meil on inimesi, kes ei maksa enam riigimakse, vaid riigile makse (Postimehe kommentaariumist: «Ei ole mõtet sellisele riigile mitte mingeid makse maksta, kellele mitte milleski loota ei saa.» Või «Milleks riigile nii palju makse maksta?»

Kui pole enam vahet valitsusel ja riigil, kui riik on tunnetuslikult kodanikust eraldi ja eemal, siis on tulemuseks riigist võõrandumine ja selle lõplikuks väljenduseks sellised kommentaarid: «Seda riiki mina ei kaitse, jama tuleb, jooksen teise riiki peitu». Või «...ja oma maksud viin ka teise riiki. Sellisesse, kes ei ole minuga käitunud regulaarselt kuritegelikult ja mida olen nõus probleemide korral kaitsma». Või «Nimetatu ei ole Meie Riik».

Kommentaarid on liigsed.

Igas meie enda kohalikus, s.t Eesti meedias meie oma riigi toimimist kajastavas uudises või mõtteavalduses avaldub suhe oma riiki ja seega ka iseendasse.

Kujutage hetkeks ette, et EESTI ON MEIE OMA RIIK. Kas siis oleks põhjust öelda, et oma riigile ma maksu ei maksa; minu riik võtab vastu mulle kahjuliku seaduse; minu riik ei tõsta lapsetoetust; minu riigil on ükskõik; minu riik ei hooli; mul on oma riigist villand....

Kui see nii on, kas kutsume siis mõne varjaagi-viikingi või kellegi teise muust rahvusest inimese ennast valitsema? Mida tähendaks, kui meil oleks rootslasest (norrakast, taanlasest, venelasest, sakslasest, hiinlasest, bantust) peaminister või president. Muidugi Eesti kodanik, sest muidu sellisele ametile ei saa. Kas meil sellisel juhul ikka on oma riik või ei ole?

Tõenäoliselt vastavad kõik, et on küll, ainult riigi või valitsuse eesotsa oleme valinud teisest rahvusest või rassist inimese. See president või peaminister mõtleb, ütleb, tunneb ja tegutseb nii, et see võib mulle isiklikult meeldida ja võib ka mitte. Ma võin isegi olla kriitiline seaduste, ühiskondliku süsteemi ja valitsemiskorraga. Kuid mul pole sellepärast (sellessamas riigis elava ja selle riigi kodanikuna) põhjust oma riiki põhjata. Ilma põhjata riiki polegi enam olemas.

Täpselt sama on ka siis, kui president või peaminister on mitmendat põlve eesti rahvusest. Olemuslik vahe ei tulene mitte minu suhtumisest valitsusjuhi isikusse, vaid minu suhtumisest oma riiki.

Mihhail Lotman kirjutas 2007. aastal, et ontoloogiliselt ehk olemise mõtestamisest ja tunnetamisest lähtuvalt ühed Eesti riigi kodanikud ei taha elada riigis, kus Ansip on peaminister, teised riigis, kus Savisaar naudib vabadust. Kas nad siis tahaksid olla mõne teise riigi kodanikud? Ei, seda mitte.

Lotman rõhutas mõistet OMA RIIK ja viitas võimalusele , et vabariik võiks meie jaoks tähendada vabade kodanike riiki, mitte sõltumatut rahvusvahelist subjekti. Ja jõudis tõdemuseni: «Kui riik on võõras ja ahistav, siis mis on vabastav ja oma? Kaks asja, mäss ja sõda.»

Kas ukrainlased, kes Maidanil protestisid, olid Ukraina riigi vastu? Ei, nad olid Janukovõtši ja tema nimetatud valitsuse vastu. Mõtle, mille või kelle vastu või poolt oled sina?

Kui oled oma valiku teinud, ära siis virise, vaid tegutse oma nime all selge mõtte ja puhta südametunnistusega ning pea meelest, et

lõdvad mõtted - lohakas keelekasutus;
lohakas keelekasutus - lahmiv kriitika;
lahmiv kriitika - süütud kannatajad;
süütud kannatajad - verised tagajärjed.

Aga ma ei välista, et kõik need riigivingatsid, sõimajad ja needjad on hoopis oma ajast ees mõtlevad inimesed, kes kuulutavad riigile kui institutsioonile kadu?

Meie riigi täisväärtuslik kodanik pole see, kes räägib grammatiliselt ja foneetiliselt veatut riigikeelt, mida me nimetame kirjakeeleks. Kui see nii oleks, tõukaksime endist eemale paljud meie riigile lojaalsed muust rahvusest inimesed, tõukaksime eemale isegi murdeid rääkivad saarlased, hiidlased, mulgid, võrokesed ja setud.

Oma kodanikke tunneme me ära selle järgi, kuidas nad mõtlevad ja käituvad, millist tähendust nad oma sõnadele ja tegudele omistavad. Kutsun üles kõiki avalikult sõnavõtjaid ja eriti avaliku sõnakasutuse kujundajaid nii kirjutavas kui rääkivas pressis – ajakirjanikke ja toimetajaid – muutma põhimõtteliselt meie avalikku keelekasutust (NB! mitte grammatikat ega foneetikat!) meie oma riigi keskseks ja peatama rahva võõrandumine oma riigist! Loodan, et sellele järgnevad ka meie oma poliitikud ja seaduseloojad.

Meil on miljoni kodanikuga tore ja armas oma riik. Meil on elujõuline kultuur oma traditsioonidega ja moodsa professionaalse kunstiga. Keel, mis kuulub maailma 100 kõige arenenuma keele hulka. Mitmekesine loodus saari täis mere, metsikute metsade ja puutumatute soodega. Viljakandev maa ja toit, mis on vähem mürgitatud kui enamuses tööstusriikides. Arenenud majandus, teedevõrk, IT ja transpordisüsteemid, oma haridussüsteem kuni tippteaduseni välja.

Me osaleme pea kõigis globaalsetes koostööorganisatsioonides ning astume peagi ametlikult ka kosmoseriikide ühendusse. Me saadame oma sõdureid maailmas vägivalda ohjama ja anname raha humanitaarabiks. Meil on olmemugavused ja liikumisvabadus.

Aga mis peamine, meil on kuulsaid esivanemaid, silmapaistvaid kaasaegseid ja toredaid lapsi – tuleviku tegijaid. Meie ümber on hulgaliselt rõõmsa ja ausa meele, selge silmavaate ja lahke südamega inimesi. Me võõrustame oma külalisi ja tahame näidata ennast neile parimast küljest. Meil on vabadus teha sedasama ka isekeskis!

Palju õnne meile kõigile Eesti Vabariigi aastapäevaks!