Artur Talvik

FOTO: Erakogu

Ühe kultuuriürituse järelpeol libises minu ja mu muusikust sõbra jutt pärimusmuusika peale. Mu sõbrale nimelt ei mahu pähe, miks rootslaste pärimusmuusika on meloodiline ja tempokas, aga eestlaste oma paigalseisev ja ühetooniline. Tema arvates on probleem selles, et kõik muusikaliselt võimekad eesti mehed saadeti sõjaväkke, ja need, kes endal näppe maha raiusid, kujundasidki meie pärimusmuusika. Kuidas sa ikka kahe näpuga väga virtuoosseid palasid mängid.

Ma naersin koos teistega ta värvika teooria peale ja vastasin oma seisukohaga, et ühed olid pärisorjad ja teised vabad kodanikud. Ori pidigi oma rasket elu kirjeldama ühetoonilise ja väheliikuva muusikaga. Lisasin, et mulle see tegelikult väga meeldib, nagu mulle meeldib ka neegerorjade bluus. Selles on midagi meditatiivset ja sügavat. See on meie lugu.

Filme pärisorjuse ajal ei tehtud. Aga koloniaalkommunistide ajastul tehti neid palju. Siis varjasid meessoost filmitegijad ja ka teised kunstiinimesed ennast sõjaväest päästmiseks hullumajas. Ei tea, kas see andis ka meie selle aja filmidele depressiivse alatooni. Igal juhul on need filmid väheliikuvad ja suhteliselt toonivabad. Aga neis on midagi meditatiivset. Need on meie lood.

Tänapäeval üritame kolonisaatorite sarnased olla, tahame värvikamaid ja kiiremaid filme teha. Aga kas selles on ka meie lugu?

Mõni aeg tagasi lugesin üht Eesti Filmiinstituudi pressiteadet. Selles lauldi hosiannat filmide vähemuskaastootmisele. Pean vist selle sõna lahti seletama. See tähendab, et anname Eesti filmitegijatele maksumaksja raha selleks, et nad saaksid meie endiste kolonisaatorite filmitootmise paadiperves seilates suure maailma asju teha. Et me oleme mõne suurema filmi vähetähtsad kaastootjad ehk jutustame nende lugusid selleks, et oma käsitöölistele teenistust muretseda. Filmi valmides on suurimaks rõõmuks otsida lõputiitrite lõpust luubiga Eesti filmitegijate nimesid.

Jah, meie filmitegijate teine ešelon saab tööd. Jah, mõni kohalik filmistuudioke teenib veidi raha. Jah, mõni hotell saab näidata täitumust. Jah, mõnes filmis mainitakse ehk korra ka Eesti nime. Aga meie lood? Aga meie soov oma unikaalseid lugusid maailmale jutustada?

Milleks riskida, kui saab kunstilise vastutuse kellegi teise kaela lükata. Muuseas, see, et soomlaste üks tugevamaid režissööre tahab teha Eesti vehklejast filmi, mis oleks eesti keeles, Eestis filmitud ja eesti näitlejatega (Klaus Härö film «Vehkleja», mille võtteid alustatakse teisipäeval Haapsalus, põhineb meie vehklemistreeneri Endel Nelise elul – toim), mulle meeldib. Tuleb vähemalt üks soome-ugri lugu, mis on ju vägagi meie oma. Aga see on erand. Enamik on nn europudingud, kuhu mõnes riigis toimuvad sündmused kirjutatakse sisse ainult selleks, et sealt mõne fondi raha saada.

Kui ametniku või poliitiku seisukohalt vaadata, on igasugune kultuuriline asendustegevus palju kindlam kaup kui omamaine looming. Nii on palju toredam avada mõnd filmifestivali ja särada kuulsate filmide paistel, kui tulla mõne kohaliku filmi esilinastusele. Vähemuskaastootmisega saab ka statistilist hookuspookust korraldada, näidates neid filme meie filmidena.

Ma tahan meie lugusid, ma tahan neid jutustada maailmale, mitte osaleda nende lugude jutustamises meile. Olgu need meie lood siis pealegi kahe näpuga tehtud, aga need on meie lood. Head vabariigi sünnipäeva!