Presidendi kõne kui aktsioon

Rein Veidemann. Foto: Peeter Langovits

Eesti Vabariigi president on küll põhiseaduslik institutsioon, aga tema võimuosalus piirdub paljuski esindamise ning riigikogu ja valitsuse «vahemehe» rolliga. Ometi on kaks valdkonda, kus ta on ainupädev, st kuhu pole kaasatud ükski teine põhiseaduslik institutsioon: tal on seaduste vetoõigus ning ta on riigi esimene kõneisik ja eestkõneleja. Sellest tulenevalt on presidendi kõned, millest Eesti puhul tähtsaimaks on kõne vabariigi aastapäeval, enamasti läkitused.

Kuigi nende kujunemises osalevad paljud asjatundjad – presidendi kantseleis on erinevate valdkondade nõunikud –, on aastapäevakõne ikkagi presidendi enda tähtsaim aktsioon. Ma ei tea, kas Toomas Hendrik Ilvesel on kõnede kirjutamiseks palgatud oma erasekretär. Tõenäoliselt mitte, sest literaadina ei valmista teksti koostamine talle ilmselt vähimatki raskust. Vastupidi, see on talle looming. Lennart Meri oli kirjanik ja publitsist. Isegi kui tal oli abilisi, ja tean, et neid oli, on ta raamatuks koondatud kõnede («Presidendi kõned») isikupärane retoorika selgelt äratuntav.

Võin oma «kõnenõuniku»- kogemusest öelda, et need kõige tähtsamad presidendi kõned algavad kõne alustekstist (konspektist, «kõne põhjast», teesidest), milles osaleb president ise ja teised tema nõunikud, ning kõne põhikujunditest, mis teevadki sellest läkituse. Kes võtab lugeda raamatut «Kõned, mis muutsid maailma», see näeb seal, kuidas mingi tees või ütlemine omandab sümboli tähenduse, mis hakkab elama omaette elu. Kuulsaimatest kas või näitena toodud Martin Luther Kingi «Mul on üks unistus». See kõne tõesti muutis Ameerikat ja maailma. Mõnest kõnefragmendist saab fraseologism, nagu Lennart Meri «Eestile on kombeks üks president korraga» või küsimus Eesti Nokiast. Viimane omandab täna aga hoopis iroonilise tähenduse, sest see soome Sampo, mille kordumist Meri Eestilegi soovis, on ära müüdud Microsoftile.

Arnold Rüütli 2001. aasta oktoobri algul peetud inauguratsioonikõne põhikujunditeks on Eesti arengu kreenisolek (Rüütel on päritolult saarlane ja laevandusega seotud võrdlused talle isikulähedased) ning Eesti eneseväärikus (Rüütli enda kujugi mõjub väärikalt), mida ta võimendas Oskar Looritsalt laenatud mõttega «Meie saatus on siiski meis endis, aga mitte pimedas juhuses». Need – kreenisolek, riigi ja rahva eneseväärikuse küsimus ning hiljem lisandunud ühiskondliku leppe vajadus – on endiselt aktuaalsed. Nagu ka üksteist aastat tagasi, Eesti Vabariigi 85. sünnipäeval öeldu: «Lähtekohaks peaks olema arusaam, et inimesed ei ole riigi jaoks, vaid riik on inimeste jaoks. Ilma selle olulise väärtushoiakulise muutuseta on meil vähe lootust, et kasvab patriotism ja lojaalsus ning uhkus Eesti riigi üle.» Valitsuserakond on end reklaaminud loosungiga «Uhke Eesti üle» , aga me teame, kui õõnsalt on see kõlanud.

Aastapäevajärgsed kommentaarid meedias algavad enamasti presidendi kõne «otsustavate kohtade» tsiteerimise ja edasiarendustega – nõnda kõneles president. Paraku tuleb sedagi tunnistada, et ehkki põhjalikult läbi mõeldud ja vormistamise mitmes veskis jahvatatud läkitus jääbki sinna, kus ta ette kanti. Lennart Meri aastapäeva-esinemistele tagasi mõeldes tabasin mõnikord küll end mõtlemast, et ta kõneleb otsekui süüdistaja või advokaat vandekohtunike kogu ees. Nii veenda püüdvad ja köitvad olid tema etteasted. Alustanud oma presidendiaega võrdlemisi väikese toetusprotsendiga, sai temast esimese perioodi lõpuks kogu rahva president. Meri kõneles Eesti suureks. Aga nüüdseks on tema kõnedestki saanud vaid kirjandus ja osake eesti mõtteloost. Ühiskonna ja riigi vanker on veerenud omasoodu. Hääl Kadri­orust on jäänud endiselt rituaalseks hääleks. Kas see peabki nii jääma?