Aastapäevakõnedes muutus Eesti riik laevast pereks

Illustratsioon: Illustratsioonid: Eero Barndõk

Presidentide kõned näitavad, et riik on muutunud inimesega võrdsemaks, kuid samal ajal isoleeritumaks. Kõnedes kasutatud metafoore vaatas Urve Eslas.

Vahel me käitume nagu häbelik neitsi, kes ei julge allapoole naba vaadata, sest kardame rikkuda turumajanduse head tooni. Ometi reguleerib iga riik oma majandushuvisid ja kaitseb vajaduse korral oma siseturgu.» Nõnda kõneles Lennart Meri esimeses vabariigi aastapäeva kõnes, mis taasiseseisvunud Eestis peeti. Aasta oli 1993, neli kuud oli möödunud päevast, kui ta uue vabariigi esimese presidendina ametivande andis. Eesti sai 75-aastaseks.

Majandusvaldkonnas oli Eesti uusnoorele ja väiksele riigile omaselt oskamatu. Tegevuseks, millega tuli kohaneda ja kus end maksma panna, polnud üksnes välispoliitika, selleks oli ka tundmatu majanduskeskkond, kus vanad Euroopa riigid end koduselt tundsid, aga kus meie alles mööda seinaääri käisime. Riigi võrdlemisel häbeliku neitsiga oli Lennart Meri eesmärk näidata oma seisukohta kaitsetollide küsimuses ja vastandada Laari valitsuse avatud majanduspoliitikat koonderakondlikule. Aga lisaks sellele väljendas metafoor ka soovi julgustada riiki end kehtestama ja oma huve maailmaturul kaitsma. Minge maailma ja seiske seal enda eest, tähendas see.

Kakskümmend aastat hiljem, pärast võitlusi, edu, langust, taastõusmist ja väljarännet on see suhe muu maailmaga muutunud.

«Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha. Eesti on nagu metsmaasikas: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata. Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks parimaid asju üldse. Meie kodu, meie Eesti ongi me metsmaasikavälu.»

See on president Toomas Hendrik Ilvese kõne läinud aasta veebruarist. Pole vaja kuhugi minna, ütleb see. Kõik, mida te õnneks vajate, on käeulatuses. Vähem rabelemist, rohkem rahu. Paradiis on siinsamas, tuleb ainult märgata.

Kolm presidenti, kakskümmend kõnet, mõnikümmend kesksemat metafoori. Kõik need räägivad midagi selle kohta, kuidas ühiskond end tundis ja kelleks riik saada tahtis. Või vähemalt sellest, kuidas presidendid riiki ja riigi eesmärke nägid.

Metafoorid, mida aastapäevakõnedes leida võib, ei ole lihtsalt kõnekujundid, mida jutu ilmestamises või kuulajate tähelepanu hoidmiseks kasutatakse. George Lakoff ja Mark Johnson leiavad raamatus «Metafoorid, mille järgi me elame», et metafoorid ei peegelda üksnes seda, kuidas me maailma näeme, vaid aitavad seda ka kujundada. Poliitilises kommunikatsioonis on metafoor tõhus vahend, mille abil inimeste mõtteviisi suunata. Ja kes peaks seda veel oskuslikumalt valdama, kui mitte president koos kõnekirjutajatega.

Neist metafooridest, millele president on paarikümne aasta jooksul aastapäevakõnedes kandva rolli andnud, esinevad kõige sagedamini kaks: Eesti kui perekond ja Eesti kui laev. Kuid vastavalt muutunud ajale on muutunud ka viis, kuidas peret või laeva nähakse.

Kõige rohkem on presidendid kiindunud pere-metafoori. Seda on kasutanud aastapäevakõnedes kõige enam Toomas Hendrik Ilves (viiel korral) ja veidi vähem Lennart Meri (kolmel korral), Arnold Rüütli jaoks sel suurt tähtsust ei olnud. Kuid viis, kuidas Meri ja Ilves pere-metafooriga ümber käivad, erineb oluliselt. Meri aastapäevakõnedes on pere-metafoor hillitsetum ja pelgalt asjade seisu kirjeldav: «… Eestimaal, mis on ju üks pere, üks talu, üks kodu.» (1997) Toomas Hendrik Ilvese puhul joonistub suhtest kodumaaga välja terve kirglik jutustus romantikast ja abielust: «Meie suhe oma riigiga on olnud romantiline. Tuline, nagu tõeline armastus ikka. Nii, nagu õnneliku armastuse jätkuks on abielu – kus tunnete kõrval on ruumi mõistusele ja vastutusele –, nii peab ka Eesti kodaniku suhe oma riiki teisenema.» (2008); seal jagatud vastutuseni: «… kriis, kus palutakse rahva mõistvat suhtumist, eeldab, et kõik kannavad oma koormat. See on mõiste «solidaarsus» üks tähendus.» (2009); sealt edasi kohvrite pakkimiseni: «Mida peavad aga inimesed tundma, kui riik kolib nende juurest minema?» (2012) ja lõpuks harjumise, leppimise ja üksteisega arvestamiseni: «Kui kodus on jahe, ei tõmba ju kaaslaselt tekki ära, et endal oleks soojem. Samamoodi ei saa ka riigis lahendada ühe valdkonna probleeme teise arvelt.» (2012)

Riigi või rahvuse nägemine perekonnana on üks universaalselt kõige enam kasutatavaid metafoore, seda juba alates Aristotelese «Poliitikast». Kuid Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnede metafoorid oma olemuselt hoopis teistsugused. George Lakoff, kellele enne viidatud sai, eristab kahe peamisena «karmi isa» ja «toitva ema» metafoori. Mõlemad metafoorid viitavad ebavõrdsele suhtele – riiki nähakse lapsevanemana ja selle kodanikke lastena. Ilves seevastu peab riiki perega võrreldes silmas pigem kahe armastava abikaasa vahelist suhet. See on üsna tähelepanuväärne, kuna see ei näe inimese ja riigi suhtes ühte poolt tugevama ja teist nõrgemana, vaid kahe võrdse poolena.

Riigi-inimese suhtele vastupidise pildi annab teine kõige sagedamini esinev metafoor, riik kui laev. Laevakujundi kõige tihedam kasutaja oli Lennart Meri (kes lähedal seisnute meelest kasutas ühendava mere ja laeva kuvandit ka oma kuvandi toetamiseks), vähem kasutas seda Arnold Rüütel ja üldse ei ole kasutanud Toomas Hendrik Ilves.

Laeva-metafoor annab üsna hästi edasi välis- ja sisepoliitilist olukorda sellisena, nagu see kahekümne aasta jooksul muutunud on. Just nagu võrdlus häbeliku neitsiga, keda tuli julgustada tundmatusse maailma minema, on ka laeva kujund Lennart Meri jaoks kaugele seilamise vajaduse kirjeldaja: «Avamerd, mis kannab Eesti Vabariiki, kutsutakse rahvusvaheliseks usalduseks. Kui riigilaev on terve, lõikab ta laineid ja liigub meie ühise eesmärgi poole. Kui riigilaev on vigane, kui rahvusvaheline usaldus ei kanna Eesti Vabariiki, jääb meie ühine eesmärk saavutamata.» (1995)

Arnold Rüütlil seevastu ei saa laevast mitte vahend kaugele jõudmiseks, vaid pigem pettuse, vangla või hädaohu võrdkuju: «Olukord meenutab sadamast lahkuvat laeva, kus meeskond on ametis, kuid reisijatelt pole küsitud, kuhu nad sõita tahavad.» (2002) ja «… kõnelesin kreenist Eesti ühiskonnast» (2003).

Kui vaadata nende kahe levinuma metafoori esinemissagedust ajas, siis näeb üsna selgelt, et 20 aasta jooksul on pere-metafoor laeva-metafoori välja vahetanud. See on oluline muutus, sest need kaks on oma olemuselt üsna erinevad. Laev on perekonnaga võrreldes tunduvalt vähem demokraatlik kogum. Kui perekond saab olla kooslus, kus abikaasade vahel ei ole hierarhilist suhet, siis laeval on alati kapten ja käsuliin. Veidi kirjeldab metafoorivahetus ka seda, kuidas riigijuht end rahva suhtes positsioneerib: kas kaptenina või ühena kodanikest.

Seega, presidendikõnedes on toimunud kahekümne aasta jooksul kaks olulist muutust: riik on muutunud kodanikega võrdsemaks, kuid ka isoleeritumaks. Esimene neist on hea. Teine ehk mitte nii väga. Mere äärest on metsa jõutud, aga metsas maasikate söömisest võib saada üsna üksildane tegevus.


Metafoore aastapäevakõnedest

«Mis on Eesti Nokia?»

Lennart Meri, 2000

«Avamerd, mis kannab Eesti Vabariiki, kutsutakse rahvusvaheliseks usalduseks. Kui riigilaev on terve, lõikab ta laineid ja liigub meie ühise eesmärgi poole. Kui riigilaev on vigane, kui rahvusvaheline usaldus ei kanna Eesti Vabariiki, jääb meie ühine eesmärk saavutamata.»

Lennart Meri, 1995

«Meie suhe oma riigiga on olnud romantiline. Tuline, nagu tõeline armastus ikka. Nii, nagu õnneliku armastuse jätkuks on abielu – kus tunnete kõrval on ruumi mõistusele ja vastutusele –, nii peab ka Eesti kodaniku suhe oma riiki teisenema.»

Toomas Hendrik Ilves, 2008

«Mida peavad aga inimesed tundma, kui riik kolib nende juurest minema?»

Toomas Hendrik Ilves, 2012

«Kui kodus on jahe, ei tõmba ju kaaslaselt tekki ära, et endal oleks soojem. Samamoodi ei saa ka riigis lahendada ühe valdkonna probleeme teise arvelt.»

Toomas Hendrik Ilves, 2012

«Jääb mulje, nagu oleks meie riik ajaloost väljarebitud valge leht, millele tehakse uljalt ja möödaminnes erineva käekirjaga märkmeid.»

Arnold Rüütel, 2004

«Venestamisaastatel oleme õppinud rahvust hoidma; õppigem nüüd ka riiki hoidma. Igaüks teist oskab vihmavarju hoida. Riik ongi rahva vihmavari.»

Lennart Meri, 1997

«Eesti on nagu metsmaasikas: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata.»

Toomas Hendrik Ilves, 2013

«Riiki ei saa vaadata parteiliste silmaklappidega.»

Arnold Rüütel, 2006

«Kuid minevik ei ole lukku keeratud kõrvaltuba. Minevik elab meis kõigis.»

Lennart Meri, 1998

«Haldusreformist on juba ammu saanud refrään kurvas laulus, mis võtab kokku Eesti vähesed, kuid siiski olulised ebaõnnestumised.»

Toomas Hendrik Ilves, 2010

«Hirmuäratavalt pimeda reformitunneli teisest otsast paistab valgus, ja see valgus on hakanud paistma ka eesti kodudesse.»

Lennart Meri, 1996

«Kindlasti ei tohiks meie elukeskkond olla sisepoliitilise võitluse areen, pigem erimeelsusi ületav sild.»

Arnold Rüütel, 2006

«Ämbrisse astumine, skandaal, katastroof, sügav hämming ning «au ja väärikuse» kaitsmine kohtus on Eesti Vabariigi kodaniku igapäevane lugemisvara. Rahval on õigus küsida: kas see ongi Eesti Vabariik? Ei, mu kallis rahvas, see ei ole Eesti Vabariik. See on Eesti Vabariigi vaht, mille riisume kulbiga kokku ja heidame solgiämbrisse.»

Lennart Meri, 1998

«Eesti Vabariik ei ole saar, kus elab poliitik nimega Robinson Crusoe.»

Lennart Meri, 1997
 

Metafooride esinemissagedus

•    Eesti kui pere: kaheksa metafoori (Lennart Meri 3, Toomas Hendrik Ilves 5)

•    Eesti kui laev: kuus metafoori (Meri 4, Arnold Rüütel 2)

•    Eesti kui ehitis: viis metafoori (Meri 1, Rüütel 3, Ilves 1)

•    Eesti kui kirjanduslik (või mütoloogiline) tegelane (Alice Imedemaal, Robinson Crusoe, kahe näoga ­Janus): kolm metafoori (kõik Lennart Merilt)


Veel metafoore aastapäevakõnedest

«Ent vahel me käitume nagu häbelik neitsi, kes ei julge allapoole naba vaadata, sest kardame rikkuda turumajanduse head tooni.»

Lennart Meri, 1993

«Üleminek demokraatiale ja vabaturumajandusele on nagu hüpe üle kuristiku: jalg ei toetu enam teravale kaljuservale, aga ei ole ka veel maandunud kindlale vastaskaldale.»

Lennart Meri, 1994

«Eesti tugevus on isegi meie sukeldumisrekord, meie vajumine viiekümneks aastaks okupatsiooniookeani pimedasse olematusse, kust me õhku ahmides kaldale jõudsime, vabadus, võrdsus, vendlus endist viisi hammaste vahel.»

Lennart Meri, 1996

«Valimised keeravad üles demokraatia kellavedru, mis hoiab kella tiksumas. Kui valimiste ajaks kaotatakse aja- ja ruumitaju, tähendab see vedru ülekeeramist ja kella seismajäämist.»

Lennart Meri, 1996

«Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali.»

Lennart Meri, 1997

«Kui Eestit midagi ohustab, siis on see räpaste käte oht.»

Lennart Meri, 1998

«Jah, meid valiti Euroopa Liidu kandidaadiks ja meist on kirjutatud kenake hulk artikleid maailma ajakirjanduses. Kas oleme jäänud ennast selle võlupeegli ees imetlema ja tsitaati korrutama?»

Lennart Meri, 1998

«Kuidas vältida poliitikute muutumist ühiskondliku arengu piduriks?»

Lennart Meri, 2001

«Täna avaldame oma tänu kõigile neile põlvkondadele, kelle loometööna ehitati Eesti riiki üles kivi kivi haaval otsekui müüri.»

Arnold Rüütel, 2002

«Lõppude lõpuks on see küsimus sellest, kas Eesti on oma rahvale koduks või tehingupartneriks.»

Arnold Rüütel, 2003

«Suundumus esitada elu lõputu pillerkaarina, kus puuduvad probleemid ning vajadus oma peaga mõelda ja oma kätega luua, reostab meie vaimset keskkonda.»

Arnold Rüütel, 2004

«Tahan rõhutada, et Tartu rahulepingu tuumaks on Venemaa tunnustus Eesti iseseisvusele «igaveseks ajaks». On vastutustundetu pisendada rahulepingu tähendust meie riigi õiguslikus aluses. See sarnaneb katsega eemaldada nurgakivi valminud hoone vundamendist.»

Arnold Rüütel, 2005

«Heaolu sünnib riigivõimu, omavalitsuse ja tööandja, kuid samuti meie endi pingutustest. Püüd saavutada siin kokkukõla viib meid hästi toimiva riigi poole.»

Arnold Rüütel, 2005

«Me kõik koos moodustame Eesti närvisüsteemi.»

Toomas Hendrik Ilves, 2011

«Üks häirekell Eestis, mille kõla kuuleme imelikult vaiksena, on arusaam eetikast.»

Toomas Hendrik Ilves, 2012