Titanic kui konks

Merearheoloog James Delgado on Eestis neljandat korda ja nimetab Tallinna oma lemmiklinnaks. Esimest korda tõi ta siia Vello Mässi kutse sukelduda Russalka vrakile. Foto: Mihkel Maripuu

Iga kord, kui vestlusest käib läbi nimi Titanic, pilgutab Ameerika merearheoloogia suurnimi James Delgado kelmikalt silma. Ta teab, et Titanic on võlusõna, mille kaudu saab inimestele rääkida laiemalt arheoloogiast ja merede seisundist. Tallinna külastanud Delgado mõtteid kuulas ja vahendab Arko Olesk.

Huvi arheoloogia vastu tärkas minus tänu Egiptuse püramiididele ja hauakambritele vara, olin kümnene. Arheoloogina ei saanud minust siiski antiikmaailma, vaid tänapäevase maailma kujunemise uurija. Minu akadeemilise huvi all on viimased 500 aastat, parema meelega räägin inimestele, kuidas Gustav Vasa püüdis vallutada mitte ainult Läänemerd, vaid kogu Euroopat, või Hollandi maadeavastustest ja imperialismist. Kuid karjääri jooksul olen pidanud tegelema uuemate ja sümboliteks saanud laevavrakkidega.

Minu esimene instinkt teadlasena on olla antropoloog ja uurida, miks on neist laevadest saanud sümbolid, mida see meie kohta ütleb. Ameeriklaste jaoks on sellised kodusõjaaegne soomuslaev Monitor ja Pearl Harbori rünnakus uputatud USS Arizona. Uurisin laevu, mis uputati esimestes aatomipommikatsetustes Bikini atollil. Siis jõudsin Titanicu juurde.

Titanicu puhul puudub mul arheoloogiline huvi selles mõttes, mida inimesed tavaliselt peavad silmas veealuse arheoloogia all. Paljud vaataksid sedalaadi vraki puhul, kuidas oli see ehitatud ja mida see räägib tolleaegse tehnoloogia kohta, taastada pardal olnud kaupade järgi kaubavahetuse info jne. Minu jaoks ei ole huvipakkuv terase või neetide tugevuse forensika, õnnetuse rekonstrueerimine. See kõik on tehniline.

Minu jaoks on kõrgem tase, kui selleni kunagi jõutakse, dokumenteerimata asjade mõistmine, nende kuulamine, kel tavaliselt ei ole häält. Need on kolmanda klassi reisijad. Titanicul erakordselt hästi säilinud pagas on rohkem kui ajamasin, on väga intiimne sissevaade kellegi ellu. Kui mul kunagi avaneks võimalus teha Titanicul arheoloogitööd, oleks selle teemaks just nende inimeste mõistmine pagasi abil. Ma ei püüa seda ellu viia, kuid just selles peituks minu jaoks Titanicu arheoloogia.

• • •

Allveearheoloogia on viimase 50 aasta jooksul jõudnud arusaamisele, et mineviku inimesed olid üsna nutikad, tehes vaid neidsamu rumalaid vigu, mida meie tänapäeval. Nad liikusid rohkem ringi ja said rohkemast aru, kui tänapäeval suudame ette kujutada. Mida rohkem uurime, seda paremini taipame, et need inimesed olid paljuski nagu meie.

Maa ajaloo kõige edukamad navigaatorid olid polüneeslased, kel olid äärmiselt lihtsad, ent siiski keerukad alused. Nad navigeerisid nutikalt ilma GPSita ja rändasid aina edasi. Me ei räägi käputäiest meestest, kes sumasid kanuuga. Me räägime paadireisid kaasa teinud rasedatest naistest, koduloomadest, taro-taimest, mis on soolapritsmete suhtes äärmiselt tundlik. See taim on kantud laiali üle kogu Vaikse ookeani, suurima veekogu, mis meil on. Aborigeenid ei jõudnud Austraaliasse kõndides, ka mitte seepärast, et mõned neist sattusid rumalal kombel palkidele ja aerutasid vales suunas. Nad sõitsid merd, ja juba kümnete tuhandete aastate eest.

• • •

On kurb reaalsus, et elame kommertslikus maailmas. Viimase 500 aasta uurijana võin aga kinnitada, et muutunud pole suurt midagi. Sinu valikud on töötada süsteemi sees või seista selle kõrval ja hädaldada. Mina töötan süsteemiga. Jah, väljapanek võib olla kommertslik, olgu nii. Sõnumid võivad olla kommertslikud, olgu nii. Oma esinemistega siin ja mujal püüan selgitada, miks peaksime hoolima laevavrakkidest ja ookeanist. On aegu, mil oma sõnumiga on kergem jõuda inimestega näost näkku suheldes, isegi võrreldes viraalseks läinud Youtube’i videoga.

Miks teen seda, mida praegu Titanicuga seoses teen? Ühelt poolt on see püüd ohjata peaaegu juhtimatut olukorda: kuidas hallata avalikku huvi vraki puhul, mis asub rahvusvahelistes vetes ega ole kellegi oma. Teiselt poolt nende järjekordade tõttu, mida näete ka siin uste taga. Titanic saab konksuks. Kui oled hüüdega «Titanic» võitnud inimeste tähelepanu, siis saad hakata edasi andma ka teisi sõnumeid.

• • •

Meri katab kaks kolmandikku planeedist, sel on olnud meie ajaloos määrav roll. Kes iganes nimetas meie planeedi Maaks, eksis. Kuid mulle tundub, et inimesed ei mõista, kui suur mõju on meil ookeanile. Ettekannetes räägin sellest, kuidas me vrakipiirkonda detailselt kaardistasime. Inimestel on kujutlus puutumatult merepõhjal lebavast laevavrakist. Ent kuhu ma tänapäeval ka ei läheks, leidub kõikjal ookeani põhjas tänapäevast prügi. See juhtub, sest inimesed loobivad ookeanisse prahti. See kraam jõuab tagasi toiduahelasse, lõpuks tagasi minu, sinu, meie laste ja lastelaste toidulauale. Kuid sel on ilmselt ka hävitav toime merepõhjas elutsevatele organismidele.

Teadlasena tegelen aina enam sedalaadi küsimustega ja püüan oma humanitaarseid ­uuringuid siduda kolleegide tööga, et rääkida laiemast teemast, ookeanide seisundist. Tulles tagasi Titanicu metafoori juurde: seal ei olnud piisavalt päästepaate. Kui keerame tuksi selle suure laeva, mille nimi on Maa, pole päästepaate üldse.

• • •

Kehtib iidne ja auväärne mereõigus, mille kohaselt on laeva või kauba päästmise korral kohtus õigus nõuda see omale või saada vaevatasu. Viimastel aastakümnetel, mil vee all töötamise tehnoloogia on arenenud, on seda aina enam rakendatud ka ajaloolistele laeva­vrakkidele. Titanicu vrakk lebab rahvusvahelistes vetes, see ei ole kellegi oma. Mõistetavalt valmistab arheoloogide kogukonnale muret, kui Titanicult tuuakse mereõiguse alusel esemeid üles.

Üks osa inimesi arvab, et Titanic tuleks jätta rahule, olgu arheoloogilistel või mälestuslikel põhjustel. Kuigi on möödunud omajagu aega, on see paljude jaoks endiselt sama lahtine haav nagu Estonia hukk siin. Teiste jaoks on ärritav asjaolu, et asjade ülestoomise taga ei olnud teaduslik huvi, vaid pigem soov teenida kellegi tragöödia pealt. Sellelaadsele kriitikale ei olegi võimalik kunagi ammendavalt vastata. On neid, keda see väga ärritab, on teisi, kes hääletavad jalgadega ja tulevad näitust vaatama.

Kui Greenwichis asuv Briti meremuuseum oli korraldamas esimest suuremat Titanicult pärit esimete näitust, ärritas see väga paljusid inimesi. Vastuseks kriitikale ja dialoogi edendamiseks korraldas meremuuseum rahvusvahelise sümpoosioni. Arutasime, mida saab teha rahvusvahelistes vetes oleva vraki puhul.

Üks USA välisministeeriumi tegelane ütles: vaadake, kuidas toimisid äsja Läänemere maad Estonia hukkumise järel. Saja aasta pärast saab sellest järgmine Titanic. Kuid praegu tulid riigid välja rahvusvahelise koostöö mudeliga, leppides kokku rahvusvahelistes vetes lebava vrakiga käitumise reeglites. Olen Titanicu leppe üks autoritest. Läksime viiekesi tagatuppa ja kirjutasime leppe seal valmis, tuginedes Estonia leppele.

Lepe pidi sõlmitama USA, Kanada, Prantsusmaa ja Suur­britannia vahel. Arvasime, et alustame tagasihoidlikult ja siis laieneme, sest riike, kelle kodanikud olid laeva peal, oli üle 20. Praeguseks on vaid USA ja Suur­britannia leppele alla kirjutanud ja ainult Suurbritannia on selle ratifitseerinud, seega ei ole lepe jõus.

• • •

UNESCO hinnangul on maailmameredes umbes kolm miljonit laeva­vrakki. Kas kõiki need hakatakse arheoloogiliselt uurima? Ei. Kas kõik väärivadki seda? Ei. Laevavrakkidel on teatud väärtused. Mõned on memoriaalid, hauakohad, nagu Estonia ja Titanic. Teistel on kommertsväärtus. Kui neil on peal näiteks Teise maailmasõja aegne hõbedalast, on mul arheoloogina raske väidelda tänapäevasest laevavrakist millegi pinnale toomise vastu. Mõistan mõnede oma kolleegide vastumeelsust, kuna see saadab avalikkusele sõnumi, et kõik laevavrakid on varanduse allikad.

Mõned laevavrakid on ajaloolised, seotud kindla sündmusega, teised on arheoloogilised, sealt saab olulisi andmeid ainult tänu arheoloogiale. Kolmandatel on sukeldumiskohtadena esteetiline väärtus. Meil on olemas tehnoloogia, et kõik vrakid üles leida. Edasi liikudes tuleb uurida ja välja selgitada, milline väärtus neil on. Need väärtused tuleb omavahel tasakaalustada, see on saalomonlik protsess.

Muuseum kui hoone peab olema, see on koht, kus saavad paikneda esemed, mis poleks muidu kättesaadavad, või on väga väärtuslikud ja ohustatud. Kuid usun väga sellesse, mida nimetame muuseumiks meres. Läänemeri on selleks täiuslik koht, arvestades suurepäraseid säilimistingimusi.

Üks nutikamaid asju, mida olen näinud tehtavat, on merekaitsealade loomine. Need on rohkemat kui vaid looduskaitsealad, need on ka kultuurilised piirkonnad.

Üks meie suuremaid edulugusid oli Thunder Bay kaitseala loomine Suures Järvistus, kus saja aasta laevahukud on loonud veealuse muuseumi. Neid pole tarvis üles tõsta, see juba ongi omal moel muuseum. Fotograafid pildistavad ja inimesed sukelduvad. Saab sõita klaaspõhjaga paadis, et näha madalikel olevaid vrakke. Sellest on saanud kohaliku kogukonna jaoks ka äriline edulugu, ühtäkki on neist saanud tõmbenumber.

• • •

Nüüd eksisteerib tehnoloogia, mis lubab meid viia koha peale. 2010. aasta Titanicu-missiooni üks eesmärk oli vrakk virtuaalselt «üles tõsta». Kasutades roboteid, tegime kõrglahutusega 3D-kaarte ja fotosid. Neid andmeid on terabaitide kaupa ja – mis iganes tehnoloogia seda varsti võimaldab, olgu Google Glass, kiiver või pimik – kunagi saab selle põhjal viia inimese Titanicu vrakile, seda saab uurida, sõna otseses mõttes sellel ringi jalutada.


James Delgado on merearheoloog, kes on uurinud mitmeid kuulsaid laevavrakke, teiste seas Titanicut. 15 aastat oli ta Vancouveri meremuuseumi direktor, praegu peab USA riigiagentuuris NOAA merepärandi osakonna direktori ametit. Ta viibis Eestis seoses meremuuseumi Titanicu nädalaga, mille ettekandeid saab kuulata veel järgmiselgi nädalal.