Sadam sööb põlisrahvad

Foto: Repro

Vadjalased ja isurid, meile nii lähedased hõimurahvad, on hävimisohus. Leningradi oblastis elavate põlisrahvaste asualal arendatav tööstus lõhub nende külad, rikub looduse ja ähvardab neid taas ümberkolimisega. Viimase rahvaloenduse andmeil oli vadjalasi 64 ja isureid 266. Kõigest!

Miks käitub üks riik enda vastutuse all olevasse rahvuslikku rikkusesse nii hoolimatult? Pidev assimilatsioon, 1930. aastate repressioonid, emakeelse õpetuse keelamine, 1940ndate küüditamine.

Need on vaid üks osa kannatustest, millele ei näi tulevat lõppu. Või tuleb lõpp siis, kui neid rahvaid enam pole ja seistakse uues linnakeskuses muuseumi juures, kus vadja juurtega giid räägib, et elasid kord siin isurid ja vadjalased, neist jäid järele sellised rahvariided, tööriistad ja rahvalaulud. Fotod ja siin on mõned etnograafilised filmid. Üks rahvas on taas riiulile kolinud…

Ligi 15 aastat tagasi algas Luga jõesuudme lähistel sadama ehitus, millest peagi saab Läänemere suurim sadam. Praeguseks on valmis 11 terminali ja kuus on veel ehitamisel. Sadama ehitusega kaasneb suurte tööstusparkide rajamine ja uue Laugasuu (Ust-Luga) linna rajamine, kuhu asub elama 35 000 elanikku. 2018. aastaks kavandatakse Ust-Luga sadama kaubakäibeks 180 miljonit tonni, millega tõustakse maailma 10–15 suurima kaubasadama hulka ja rajatakse võimas industriaaltsoon.

Paraku, kuhu see kõik kerkib, mis saab vadja ja isuri küladest? Juba praegu on tagajärjeks lagunenud teed, reostatud õhk, piiratud ligipääs rannale. Rääkimata omavolilistest kaevandustest ja metsade lageraiest. Vaadates Ust-Luga sadama ehituse arengukava, me enam vanu vadja külasid Jõgõperä (Krakolje) ja Luuditsat (Lužitsõ) ei näe. Viimaseks tilgaks karikas aga on Soikkola (Soikino) poolsaarele Viistinasse (Vistino) kavandatav Balti karbamiiditehas, mis tekitab kõrgendatud keskkonnareostuse ohu, ja ümber asustada võidakse ligi 2000 inimest.  

Ei saa öelda, et me ei tea, mis toimub. Hädakellad oleksid muidugi võinud kõlada tunduvalt varem, kuid kas on helistajaid ja kas on kuulajaid? Tänavu jaanuari lõpul saatsid isuri ja vadja seltside juhid avalikkusele pöördumise, mis juhib tähelepanu tekkinud olukorrale ning kus palutakse toetust, et nende väikerahvaste elukeskkonda ja kultuuripärandit saaks säilida.

Pöördumises ütlevad seltside esindajad, et isurid ja vadjalased on Laugasuu sadamaga seotud tööstustsooni laiendamise pärast täieliku füüsilise hävingu äärel. Nende arvates võivad juba töötavad ettevõtted ning ehitatavad ja kavandatavad sadamaterminalid, lähedal asuv tuumajaam ja tööstustsoon muuta keskkonna olukorra katastroofiliseks, mis avaldab mõju kogu piirkonnale ja ka naaberriikidele. Nad informeerivad Leningradi oblasti avalikkust ähvardavast olukorrast ja loodavad hõimurahvaste toetusele, et võetaks kasutusele abinõud, mis aitaks vadjalastele ja isuritele säilitada põlise elukeskkonna ja kultuuripärandi ning ära hoida nende rahvaste kadu.

Vastuseks kostab, et sadama ja tööstuse arendamine toimub vastavuses Vene Föderatsiooni seadustega. Uued terminalid ja tehased on kohalike inimeste huvides, sest luuakse uusi töökohti ja ka maksud laekuvad kohalikule omavalitsusele – Kingissepa rajoonile. Veel aga lisatakse, et see kõik on kogu Venemaa huvides, kas isurid ja vadjalased on tõesti Venemaa arengu vastu. Sama retoorikat kasutatakse Siberis, kui tahetakse hõlvata uusi gaasi- ja naftamaardlaid.

Olukord aga on tõsine mitmest aspektist. Esiteks puudutavad Soome lahe veed vahetult Eestit, Soomet ja Venemaad. Ust-Luga sadama mahtude kasv ja kümmekond aastat tagasi rajatud Koivisto (Primorski) naftasadam tekitavad tõsiseid keskkonnariske. Juba praegu on Soome laht maailmas üks suurema naftakoormusega lahtesid, kuid tulevikus koormus mitmekordistub.

Lisaks kasvavad söe- ja väävlikogused, arendatav keemiatööstus. Võib ju öelda, et sadamaid ja tööstust arendatakse paljudes kohtades Läänemere ääres, kuid teades, kui hoolimatult on meie idanaaber käinud ümber maavarade ja ümbritseva loodusega Karjalas või Siberis, kuidas uskuda, et ta käitub teistmoodi Soome lahe ääres? Juba praegu kihab kogu Leningradi oblasti rannikuala kohalike kaebustest, et keskkond on rikutud, õhk söetolmust paks ja elamistingimused halvenenud. Aga see on ju alles algus.

Teiseks ei saa üle ega ümber rahvuslikust aspektist. Jah, peale vadjalaste ja isurite elavad seal praegu teised rahvad ja migratsioon suurendab nende arvu veelgi. Jah, vaid üksikud vadjalastest ja isuritest räägivad oma emakeelt, järeltulijad on venekeelsed. Kuid siiski, see maa on nende rahvaste jaoks  kodumaa. Ainuke – neil ei ole teist maad.

Kui mõni lind, loom või taim on ohus, siis võetakse nende eluala kaitse alla ja nad kantakse punasesse raamatusse. Rahvusvaheline üldsus hakkab hinge kinni pidades jälgima nende saatust ja riik suunab suured ressursid nende säilitamiseks. Miks vadjalaste ja isurite põliste asualade hävimisse suhtutakse nagu loomulikku protsessi? Ilmuvad artiklid ja avaldatakse mõtteid, et väikeste keelte ja rahvuste kadu on paratamatu. Rahvusvahelisel tasemelgi, rääkimata Venemaast, ei märgata, et meie silme all hävivad keeled ja kultuurid, mis on kogu inimkonna rikkus. Aga näe, pandakarusid näiteks peetakse rikkuseks – looduse rikkuseks. Pandakarusid on aga 2000, võib-olla enamgi, vadjalasi 64.

Seega küsiks, kas need rahvad ei võiks olla erilise kaitse all ja miks inimkond üldisemalt suhtub oma enda keele- ja kultuuririkkusesse nii ükskõikselt. On küll olemas ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon. Paraku on see deklaratiivne dokument ja Venemaa ka ei tunnista seda täies mahus. Kas tõesti on vaja, et läheks veel sada aastat, enne kui hakatakse rääkima kahjudest inimkonnale, mida on tähendanud ühe keele ja kultuuri hävinemine? Kes korvab kahju tulevaste põlvede ees?