Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: kõikenägija

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Saar | FOTO: Toomas Huik

Kõikenägemise igihalja teemaga on tegelnud mitu väljapaistvat mõtlejat. Utilitarismi rajaja J. Bentham oli 18. sajandi imelaps, filosoof ja grafomaan, kes mõtles välja mõistlikkuse, kasulikkuse üldprintsiibi. Benthami arhitektuuriline leiutis oli ülimalt efektiivse ehitise tüüp – panoptikum, kõike- ja kõikjale nägemist võimaldav maja. Universaalne ja sobiv vanglatele, koolidele, manufaktuuridele, haiglatele, kõikjale, kus kasvatati ja kasutati inimesi.

Panoptikum oli ideaalne ehitise vorm, milles pandi tööle kontrollimehhanism, kus üks valvur sai korraga kontrollida paljusid valvatavaid. Tegemist on ringikujulise hoonega, mille keskpunktis seisab vaatlustorn, kust avaneb vaade ringhoone sisefassaadile. Ringhoone on jagatud kongideks, millest igaüks ulatub läbi kogu maja; nõnda on igal kongil kaks akent, üks avaneb siseõue, vastakuti seal kõrguva torni akendega; teine avaneb väljapoole ja sealt pääseb sisse valgus, mis täidab kogu kongi. Sel juhul piisab ühest valvurist kesktornis, ning igasse kongi saab paigutada ühe valvatava, olgu ta siis hull, haige, süüdimõistetud kurjategija, tööline või õppur. Nii palju, kui on säherdusi puure, on ka tillukesi teatreid – iga näitleja on seal üksinda, täiuslikult individualiseeritud ja lakkamatult nähtav. Pealegi ei näe ta kõrvalkongidesse, seal on vaheseinad, mis hoiavad ära kahjulike mõtete ja eeskujude leviku. Läänelik ratsionalism, mis on ühtaegu võti ühiskonna pidevaks arenguks ja inimese täiustumiseks, leidis selles ülima väljenduse.

Pikka aega peeti panoptikumi Benthami kentsakaks, eluvõõraks ideeks, mis aga elas edasi ja omandas uusi tähendusi. M. Foucault rääkis 20. sajandi lõpul valgustusajastul tekkinud panoptismist kui üldisest nähtusest. Tema arvates viidi siis ellu teatav hoopis üldisem inimeste mõjutamise ja kontrolli all hoidmise printsiip. Humanism, brutaalsete avalike hukkamisetenduste lõpetamine ja kurjategijate karistamise viimine avalikkuse pilkude eest varju oli vaid üks suure pöörde aspekt. Ja pigem väline. Kui enne jagunes inimkond väikesearvuliseks eliidiks, kellel oli individuaalsus, elulugu, ja inimmassiks, kes olid vaid nimetud ühikud, siis valgustusajastul tekkis vaba tahtega indiviid, ka lihtinimene individualiseerus. Selline uus inimene vajas juhatamist ja kasvatamist, et ta tahaks ikka õigeid, mitte valesid asju. Nii pandi kokku indiviid, tema individuaalsus ja kontroll, mis suudab individuaalsusega arvestada, kuid samas tagada ka soovitud tulemuse.

Panoptikum kui jälgimisaparaat pidi saama masinaks, mis looks ja toetaks soovitud võimusuhet iseenesest, sõltumata võimu teostajast. Kinnipeetavad peaksid olema haaratud võimusituatsiooni, kus neist endist saaksid selle võimu kandjad. Selle eesmärgini jõudmiseks ei piisa valvuri pidevast pilgust vangi peal, sest asja olemus seisneb selles, et vang peab teadma, et teda valvatakse. Ja tegelikult ei ole vaja, et valvur igaüht pidevalt jälgiks. Nii pakkuski Bentham välja printsiibi, et võim peaks olema nähtav, aga tõendamatu. Nähtav selles mõttes, et kinnipeetaval seisaks kogu aeg silme ees kesktorni kõrge siluett, kust valvur teda piidleb. Tõendamatu selles mõttes, et kinnipeetav ei või kunagi teada, kas teda mingil hetkel tõesti ka vaadatakse – piisab sellest, et ta teab, et võib igal hetkel valvuri pilgu alla sattuda. Panoptikum on masin, mis lahutab nägemise nähtaval olemisest. Need, kes on ringhoones, on alati täiesti nähtaval, kuid ei näe ise midagi; need, kes on kesktornis, näevad kõike, kuid pole ise kunagi nähtaval.

Koos vaba inimesega leiutati valgustusajastul ka vangla kui distsiplineerimise ja kontrolli asutus. Varasem valitsejate pillav suhtumine inimestesse tähendas priiskamist ressursiga, vangla pidi inimressursiga ümberkäimist märkimisväärselt parandama. Ja mitte ainult vanglas, kontroll laienes hoopis ulatuslikuma käitumisviiside spektri peale. Kujunes distsipliin, mis tungib indiviidi pisimate algosadeni, tagab lõpuks totaalse kontrolli inimeste üle, kes väliselt on üha vabamad. Panoptikum on ideaalne arhitektuuriline kujund distsiplinaarsest võimust, kuna loob teadmise nähtaval olemisest kui võimu teostamisest, mil ei kasutata enam trelle, ahelaid, lukke, mis pole sellisel viisil domineerimise jaoks olulised atribuudid. Distsiplineerimise aparaat, mis asub ühtaegu inimese ümber ja peas, olles korraga hoone, institutsioon ja arusaam, et just nii elu peabki käima, sai niiviisi välja mõeldud.

20. sajandi esimesel poolel hakkasid kurjad, üksikinimest üha enam orjastavad ideed kiiresti realiseeruma. G. Orwelli düstoopia uusimat tüüpi totalitaarsest ühiskonnast, mis saab valmis aastal 1984, ei teostunud. Apple’i reklaamikampaanias väideti, et samal aastal toodi turule Macintosh: «24. jaanuaril 1984 toob Apple Computer turule Macintoshi. Ja sa näed, miks aasta 1984 ei ole «1984» moodi.» Loodud oli esimene personaalarvuti, tekkis uut laadi liit inimese ja masina vahel, inimest abistav ja tema võimeid mitmekordistav riist oli sündinud ja koos sellega oli inimene vabanenud totalitaarse riigivõimu ähvardavaist köidikuist. Kõikenägemise lugu polnud sellega paraku lõppenud, sest peatselt oli tulemas arvutivõrk. Internetist kui andmete vahetamise keskkonnast sai kiiresti uut laadi informatsioonilise kontrolli võrk, terve maailm hakkas kattuma piseneva silmaga võrgustikuga. Võrku ühendatud üksikarvutid tekitasid täiesti uued võimalused inimeste jälgimiseks, kontrollimiseks, panoptikumi klassikaline vorm muutus.

Arvutiga suhestuv ja selle kaudu suhtlev inimene omandas uue kvaliteedi efektiivse kontrolli mõttes. Arvuti ekraani ees istuvast, õppivast, töötavast inimesest sai korraga ühtaegu jälgija ja jälgitav, sel määral, mida varem ei osatud uneski näha. Kuhjaga said täidetud panoptismi printsiibid, mille järgi ei pea kedagi pidevalt jälgima, kuid operatiivseks ja tagasivaateliseks pilguks peab olema pidev võimalus. Võim pürgiks siis täiusele ja mida lähemale ta sellele jõuab, seda väiksemaks jääb vajadus teostada reaalset järelevalvet. Järelevalve efektid peaksid olema katkematud, isegi kui valve ise on praktilise tegevusena katkendlik. Jälgida võib mitte ainult tegevust arvutis, vaid ka arvuti ümbruses isegi siis, kui aparaat pole sisse lülitatud.

Ja mis kõige kummalisem, uus panoptikum töötab kui iseenesest, sest kliendid aitavad luua enda kontrollimiseks üha paremaid võimalusi. Kõik uuema aja infotehnoloogilised seadmed on sisuliselt väikesed, kuid võimsad arvutid oma mälude ja operatsioonisüsteemidega. Märgatav on apaatsus, tihti tuline toetuski, tänapäevaseid ludiite, kes kutsuksid üles arvuteid hävitama, pole näha. Vastupidi, üha uute küberlelude soetamisest on saanud moeasi, võidujooks. Inimesed loovad ise suurima aktiivsusega infovõrke, tagavad need vabatahtlikult andmevoogudega, lubavad koguda ja analüüsida üksikasjalist teavet oma tegemistest. Ei tohi unustada, et infotehnoloogia ja võimutehnoloogia vahel on tugev korrelatsioon. Keskendumine üksnes tehniliste võimaluste kuritarvitamise ohule näeb teemat liiga kitsalt. À la mis selles halba on, kui keegi saab teada mingite saitide külastamise fakti ja selle, et ma internetis eelistan rinnakaid naisi. Või seda, mida ja millisest poest ma ostan.

E-kool, e-pangandus, e-valimine, e-riik, e-tervis, kõik need e-d on üksikult võttes mugavad kasutada ja kliendisõbralikud viisid mingite asjade kiiremaks kordaajamiseks. Teisest küljest vaadatuna on võrku lülitatud arvuti kurikaval leiutis, mis suudab inimesi dresseerida, kontrollida, kasvatada seninägematul määral. Tänavate ja avalike ruumide jälgimine CCTV-kaamerate abil suurendab kahtlemata meie turvalisust, kuid veebikaamera meie arvuti küljes lubab näha meid endid võib-olla ka siis, kui me seda ei taha. Raske on päriselt teadvustada seda, kui läbipaistvaks oleme muutunud tänapäevaste infotehnoloogiliste leiutiste, väikeste vidinate, nippide läbi summa summarum. Sedalaadi mõju tähendab varem või hiljem tekkivat elementaarset konformismialdist mõtet: kui mind saab igal hetkel jälgida, on kõige mõistlikum mitte kunagi teha midagi, millest info jõudmine teisteni mind võib kahjustada. Me hakkame märkamatult püüdma ära aimata, mis võiks kõikenägijale mitte meeldida. Näeme õigesti uusi võimalusi, samas tajumata uut laadi kontrolli diskursust, mis kujundab uut tüüpi inimest. Koos arvutiga leiutatakse tõepoolest mitte ainult uut kõikenägemist, vaid ka uut tüüpi distsiplineerimist.

Tasub märgata kiiret normatiivsete raamide muutumist. Näiteks pedofiiliast kui laste vastu suunatud seksuaalkuriteost, kus ohver on konkreetne laps ja kurjategijaks isik, kes last seksuaalselt kuritarvitab, saab internetikeskkonnas aset leidev pedofiilne ekstsess. Esialgu veel reaalsete kurjategijate grupi näol, kes lapsi tõepoolest kuritarvitavad või nõudlust üleval hoides soodustavad. Seejärel minnakse kontrollis märkamatult üle uute hälbekäitumise vormide juurde, kus kriminaliseeritakse pornograafiliste saitide allalaadimine ja külastamine ning virtuaalsed pedofiilide võrgustikud. Inimesele hoomamatu internet ei võimalda tähistada täpset formaalset piiri lubatu-keelatu vahel. Nõnda luuakse ebamääraste piiridega kuriteo sarnane käitumisakt, mis on vägagi sarnane orwelliliku mõtteroimaga, mis pannakse toime virtuaalsel viisil virtuaalse ohvri vastu, kuid mille eest võidakse määrata reaalseid karistusi. Nii luuakse koos kasvavate võimalustega internetis toimuvat jälgida uued käitumisviisid, mida võib pidada hälbivaks ning sanktsioneeritavaks.

Huvitav on siinjuures, et nii Bentham kui ka hiljem Foucault rääkisid suhteliselt vähe subjektist, sellest, kes on kõikenägemist võimaldava aparaadi taga, kes vaatab ja kelle juhtimisel uut inimest luuakse. Kes on tänapäevane kõikenägija? Tegelikult on küsimuste küsimus see, kes saab ja tohib käia panoptilises vaatlustornis ning ütleb, millal mingi käitumisviis muutub keelatuks. Seetõttu on läänemaises poliitilises kultuuris keskne panoptismile vastupidine võimu, valitsejate läbipaistvuse põhimõte, mis peab tagama sellegi, et panoptiline tehnoloogia ei sattuks vääritute inimeste/ koosluste käsutusse. Mida kiiremini areneb tehnoloogia, seda täielikumalt peab olema tagatud võimu läbipaistvuse demokraatlik nõue.

Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar on õigusdoktor ja psühholoogiakandidaat.

Tagasi üles