FOTO: Corbis / Scanpix

Veebruaris 1964  esinesid biitlid telesaates «The Ed Sullivan Show» ligi 70 miljonile vaatajale ning muusikaekspert Neil McCormicki sõnul muutsid nad sellega igaveseks muusikat. See oli biitlimaania algus, mis ulatus imelikul kombel ka siia, moraalsete trellide taha.

Kui siinsed rock- ja popansamblid hakkasid kuuekümnendail oma repertuaari võtma biitlite laule, siis publik ei pruukinud seoses kaasaegse lääne muusika vähese otsese leviga Eesti kultuuriruumis nende palade puhul algallikat teadagi. Ent paradoksaalsel moel tõestab seegi biitlite kuulumist eesti kultuuri tüvitekstide hulka, sest näitab biitlite kui nähtuse paigutumist vormistatud tähendusliku tervikuna siinse kultuuri märgisüsteemi.

Kultuuris tervikuna ja igas rahvuslikus kultuuris leidub kultuurinähtusi, mis ei ole jäänud oma loomise ja vahetu toimimise aega ja ruumi, vaid mille tähendus ajaga kasvab ja põimub läbi järgmiste kultuuriliste sündmuste. Üha enam siirdeid ajavaid nähtusi võiks võrrelda nakkuskolletega, ainult positiivses tähenduses. Laiemalt võttes võiks seda nimetada kultuuriliseks mäluks, mis on üks tähtsamaid komponente iga rahva eneseteadvuses.

Nii võib iga järgmise tähendusliku teksti ilmumist sellesse mällu pidada ennastkorrastava süsteemi ilminguks, mis justkui asetub kohale nähtamatu tetrisemängija käega, olgu selleks käeks siis kollektiivne mälu. Oma kuulsas essees «Traditsioon ja individuaalne talent» selgitab ameerika kirjanik ja kirjanduskriitik T. S. Eliot, et juba olemasolevad mälestised moodustavad omavahel ideaalse korra, ja iga uue teose ilmumine muudab seda tervikuna. Loomulikult on aga kultuuriliste ilmingute n-ö jõud erinev.

Kultuur on olemuselt ühtaegu dünaamiline ja kommunikatiivne. Leidub nähtusi, mis näiliselt loovad enda ümber oma tähendusvälja, tegelikult aga pigem kasvavad läbi kogu tähendusvälja ning selle kommunikatiivne sõnum on määratud kõigile kultuuriprotsessis osalejaile.

Niisiis võiks tüvitekst olla nähtus, mis on küll juured sügavale sellesse kultuuripinnasesse ajanud, samas ei ole selle tähendus staatiline ega muutumatu – kultuur on elusorganism, tüvi ei saa olla känd, vaid elujõus puu osa, kandes oksi, võrseid ja õisi. Tüviteksti kuulub kultuuri nii, et on saanud selle loomulikuks osaks, samas võib selle tähendus olla dünaamiline. Professor Rein Veidemanni sõnadega («Tuikav tekst», 2006) muutub mingi kultuuriavaldus tüvitekstiks just siirete rohkuse tõttu, «oma seotuse tõttu teiste tekstidega, aga samuti selle tõttu, et ta mõjuväli laieneb kogu ühiskonnale. Tüvitekstile saab toetuda, tüvitekstid on mingi kultuurilise identiteedi keskmes».

Biitlid on küll maailmakultuuri nähtus, ent neid saab ometi käsitleda ka kohalikus kultuuris terviktekstina, mille tüvest kasvab siinses kultuuriruumis ohtralt võrseid, ning mitte ainult muusikalisi. Raudse kardina taga tekkis lääne kultuuri kultusbändile lisatähendus, neist tähtsaim biitlid kui vabaduse hääl.

Asi algas lihtsalt: neli Liverpooli noormeest, tüdinud mängimast Hamburgi pornoklubides, tahtsid teha uut ja head muusikat. Ei midagi vähemat ega rohkemat. Kuuekümnendate künnisel oli aeg, mil Teise maailmasõja painetest vabanenud noored hakkasid otsima endale identiteeti, nende enesemääratluses oli oma osa seksuaalrevolutsioonil ja narkootikumide võidukäigul, protestiliikumistel ja postmodernsel maailmal. Ning biitlite uudne muusika ja kultuuriline maailmavaade langesid kokku nende ihade ja igatsustega.

Popmuusika rolli 60ndate lääne kultuuris on raske alahinnata, popmuusika tähistas massimeediat, ühist keelt eri rahvaste noortele ning see keel ei seisnenud üksnes muusikas ja sõnumis, vaid kogu bändi mentaliteedis tervikuna. Samuti tekitas massides koos kuulatud muusika suisa kehalise kokkukuuluvustunde.

Ansambli tähendus kasvas ruttu üle muusikaliste kategooriate ning biitlid muutusid oma iseenesest apoliitiliste ja algaastail ka üpris süütute laulude kaudu kõigi toodud (ja muidugi mitte ainult ja üheselt positiivsete) tendentside kandjaks lääne kultuuris. Esmalt tahtmatult, hiljem juba teadlikumalt pressi tähelepanuga mängides ja tõelise popikooni süüdimatusega: meediapersoonidena, kellele kõik on lubatud, olid nemad esimesed. Muusikaajakirjanik Bob Spitz märgib raamatus «The ­Beatles. Ansambli lugu», et «1970. aasta lõpuks teadsid kõik, et ansambel The Beatles on ajalugu», ning lisab siis, et legend oli aga alles sündimas.

Eelkõige koos Rolling Stonesiga sai biitlitest 60ndate põlvkonna eeskuju, ning ­hoolimata raudsest eesriidest ei lõppenud biitlite tähendusväli sealpool ideoloogilist müüri ja rangelt valvatud lääne ja idabloki piiri. Nad ei ühendanud mitte ainult läänemaailma, vaid erinevaid maailmu. Samal kümnendil levis nende looming eestikeelses muusikas, mullu tõi Vanemuine lavale neist lavastuse. Need on napid punktiirid.

On vähe ansambleid, kelle nimi «kodustatakse», ent nii «biitmuusika» kui «biitlid» on täielikult eesti keelde üle tulnud. Me ei räägi ansamblist The Beatles, me räägime «biitlitest» väikse tähega ja jutumärkideta, nagu räägime sugulastest, omadest. Nt ÕS 2006 ütleb: biitel – bändi The ­Beatles liige. Üldjoontes on sama juhtunud veel vaid rollingutega, siiski mitte samas mõõtmes: The Beatlesist sagedamini kuuleme täisnime Rolling Stones, samuti ei leia «rollinguid» ÕSist.

Biitlid on nii võimsad, et on painutanud eesti kultuuriruumis mõiste «biitmuusika» tähendust. Vähemalt kõnekeeles seostatakse seda otseselt biitlitega, samas kui beat music inglise kultuuriruumis tähendas pigem muusikažanri laiemalt, kus loomulikult biitlitel oli kaalukas roll. Siin seevastu tähistatakse «biitmuusikaga» eelkõige biitlite moodi tehtud ja mängitud muusikat. Eesti esimesed biitmuusika ansamblid esitasid biitlite lugusid, järgmised biitansamblid üritasid matkida stiili, põimides sekka omaloomingulisi palu.

Vello Salumets nimetab raamatus «Rockrapsoodiad» esimeseks biitansambliks Eestis 1963. aastal kokku tulnud Juuniore, kuhu kuulusid Georg Pomerants, Toomas Kõrvits, Juhan Hallistvee, Kenry Kirspuu, Jaak Jõemaa ja helitehniku-mänedžerina Reinhard Kristiansen.

Juuniorid võtsid suurelt jaolt eeskuju biitlitest, vaid soengud jäid kopeerimata, sest neile polnud väline külg tähtis. Ühe põhjusena võib tuua, et muusikat kuulati üksnes raadiost ja lintidelt, pildiline külg ei olnud kättesaadav, seega muusika ei seostunud selle visuaalse poolega. Juunioridele järgnesid Optimistid, Toomapojad jt. Järgnevail kümnendeil kopeerisid biitlite lugusid eestikeelsete tekstidega paljud eesti artistid ja ansamblid Palderjanist Ivo Linnani. Tiiu Variku «Eile veel» muutus üldrahvalikult kaasalauldavaks palaks ajal (1966), mil biitlite «Yesterday» plaadi peal veel Eestis saadaval polnud.

Omaette tõlgenduse loost tegi 14 aastat hiljem punkansambel Propeller, kui Urmas Alender, ise biitlite fänn, palale uue veidra viisi tegi. Kui hakatakse imiteerima või parodeerima kaverit vm tõlget – ning just seda Propelleri «Eile veel» tegi –, on see ka üheks märgiks, et see tõlgendus ise on juba selles kultuuriruumis saanud autonoomse staatuse. Seda ei tule võtta pühaduserüvetusena, aasta hiljem lõi sama Alender John Lennoni mälestuseks laulu «To Mr. Lennon».

Võimalikult üks ühele jäljendab seevastu biitlite loomingut aeg-ajalt kokku tulev Kollane Allveelaev G, kus solistidena on kaasa teinud Ivo Linna, Tõnis Mägi, algusaegadel ka Jaak Joala. Biitlite mõju eesti popmuusikale on aga laiem kui üksikute artistide tegevus või konkreetsete lugude ümberesitused ja tõlgendused. President Ilves armastab rõhutada, et on eesti popmuusika enne Vaiko Eplikku ja pärast Vaiko Eplikku, andes mõista kahe paradigma erinevust. Tuleb aga öelda, et seesama Eplik on mõjutatud biitlitest, nagu õigupoolest kogu Euroopa ja Põhja-Ameerika popmuusika ning tegelikult terve maailma popmuusika.

Milles seisnes biitlite muusikaline eripära? Alustades Ringo Starri uuenduslikust trummimängust ja lõpetades biitlite loodud harmooniatega on biitlite muusikaline olemus sügavalt kinnistunud kogu popmuusika väljenduslaadis. Kurvikate meloodiate kantud palad, millel pealtnäha rabe ja rahutu, kogu ansambli kontekstis aga perfektselt kokkumängitud esitus sai alguse biitlitest.

Nende isepärasuse tausta selgituseks võib lühidalt öelda, et nad alustasid nn skiffle-bändina, kes rütmi tagusid toolipõhjadel ja kelle looming ei tuginenud ühelegi etteantud akadeemilisele diskursusele. Sealt pärineb tänase (ka eesti) popmuusika eksperimentalistlikum pool. Biitlid lõid arusaama, et kõik on lubatud ja uue kõla otsingud on eesmärk omaette, ning tõrjusid edetabelitest konservatiivsed estraadilaulikud. Seega olid biitlid ka mässu kandjad – ning see omadus seostub otseselt järgmise peatükiga. Tähistades mässumeelsust isegi läänes, kasvõi oma soengutega, muutusid biitlid seda tähenduslikumaks vabadust ihkavate idabloki elanike seas.

Kuigi biitlite plaadid bändi tegutsemisajal siinmail ei levinud, ka hiljem nõukogude ajal andis Melodija välja vaid kokkuklopsitud poollegaalseid plaate, olid biitlid Eestis rahvaansambli staatuses, osalt ka kohalike artistide tegevuse najal. Popimaid palu, nagu «Yesterday» või «Yellow Submarine», leierdati muidugi ka raadios. Biitlite viimase perioodi (1967–1970) tõeliselt uuenduslikud psühhedeelsed albumid ei kostnud ka üksikute palade kaupa üldiselt eestlaste kõrvu teisiti kui keelatud raadiojaamade ragina kaudu.

Ent just tänu biitmuusika leviku kitsendustele muutusid nad eestlaste seas kultusansambliks, kes tähistas okupeeritud rahva jaoks «lääne elu», «maailma popkultuuri kandjaid», neist said trendiloojad, nagu 60ndail keegi veel ei öelnud. Kes suutis hoolimata ühiskondlikest oludest kuulata biitleid ja näha välja nagu John, Paul, Ringo või George, kandis endas tükikest vabadust. Piisas mõnest elemendist. Isegi klassikalised mustad 60ndate lõikega päikseprillid tähistasid eestlaste jaoks biitleid, mitte ­James Bondi. Samas, kui pisikeste ümmarguste klaasidega päikseprillid märgivad tänini «Lennoni klaase».

Biitlid olid juba 70ndatel muutunud eesti kultuuri osaks laiemalt kui muusikaliselt või ka meile eksootilise, ihaldatud ideoloogia kandjatena. Popikooni mõiste töötas Eestis pisut teisiti kui läänemaailmas, kumiirid olid seda ihaldatumad, et olid sõna otseses mõttes kättesaamatud. Isegi nn kolmanda maailma esindajatel tekkis võimalusi külastada biitlite kontserte, sest nad esinesid kasvõi kordki ka Filipiinidel või Malaisias.

Eestlaste jaoks jäid biitlid müüdiks, muinasjutuliseks nähtuseks, ometi moodustasid nad siingi inimeste elus olulise osa kaua pärast oma laialiminekut ja seda olulist osa taaslõid kohalikud kultuuritegijad. See taasloomemehhanism toimib siiani ning ulatub ka valdkonda, mis on ikka popmuusikaga kaasas käinud.

Biitlid olid ja kummalisel kombel on jätkuvalt moeikoonid. Piisab, kui mainida jälle (jah!!) moodi tulnud biitlite klassikalisi ülikondi: mattmust toon, kitsad torupüksid, pisikesed pintsakud, kitsad reväärid. Uushipsterid kannavad biitleid, muide, see torkab Eestis isegi rohkem silma kui mujal. Ajast aega on matkitud ka biitlite soenguid, nii 60ndate keskpaiga pottsoenguid kui kümnendi lõpul viljeldud hipilikumat välimust, mis tähendas pelgalt habeme ja juuste piiramata jätmist.

Vaadates oma isast kuuekümnendatel tehtud pilte, näen esimese või keskmise perioodi biitlit, samas kui seitsmekümnendate fotodelt vaatab vastu hilisema perioodi biitel. Nii ta oli.

Rein Veidemann on kirjeldanud laulupeo kui nähtuse tõusmist argitähendusest kõrgemale. Biitlite kujunemisel kultuuritekstiks võib tõmmata paralleele teiste eesti kultuuri tüvitekstidega, sealhulgas laulupeoga. Rahvusliku eneseteadvuse ja vabaoleku tingimusi täidab biitlite tähendus eesti kultuuriruumis kindlasti.