Juhtkiri: samad sõnad, sama viis - tegemata haldusreform

Neli aastat tagasi, 2010. aasta vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Toomas Hendrik Ilves, et haldusreformist on juba ammu saanud refrään kurvas laulus, mis võtab kokku Eesti ebaõnnestumised. See «ammu» on nüüd ajas veel kaugemale nihkunud. Refrään on aga ikka sama.

1997. aastast on reform jutuks olnud, kuid seni pole sellest midagi välja tulnud. Tõsi, mõned omavalitsused on liitunud, kuid see on vaid piisk meres.

On selge, et rohkem inimesi tähendaks ka omavalitsuste suuremat tulubaasi. Kas riigil on õigus soodustada maale kolimist, teades, et tõenäoliselt jääb inimene seal ligipääsust teenustele siiski ilma? Aasta eest leidis Postimehes Kalev Petti, et maale kolimise propageerimise asemel tuleks luua toetusprogramm, mis aitaks inimestel hääbuvatest piirkondadest keskustesse ümber asuda. Kui maalt niikuinii ära tullakse, võiks see olla pisarateta.

Eile Postimehes ilmunud loos kutsusid Raivo Vare, Jüri Raidla ja Jaak Leimann omavalitsusi tõmbekeskustega liituma ja riigikogu vajalikke otsuseid tegema. Eesmärgiks peaks olema, et Eestis sünniks tugevad omavalitsused, kes on võimelised tagama elanikele elamisväärsed tingimused ja vajalikud teenused, ja seda igas Eestimaa nurgas.

Mõte on hea, kuid endiselt jääb küsimus, kuidas seda teha. Vabatahtliku liitumisega? Seda on juba proovitud, kuid ilma suuremate tulemusteta. Sunni korras? Jah, see oleks mõeldav. Samas, nagu TTÜ professor Wolf­gang Drechsler kaks aastat tagasi aprillis Postimehes välja tõi, on omavalitsuste sunduslik liitumine vastuolus demokraatia põhimõtetega ega anna ka sellist tõhusust, nagu ette kujutatakse.

Kahe vastandliku leeri erimeelsused iseloomustavadki aastaid kestnud punnseisu. Üks seisukoht – ja seda toetab valdavalt IRL – on, et kohalike omavalitsuste ülesanne on osutada teenuseid, ja liitmine on vajalik, et seda ülesannet täita. Teine seisukoht – ja seda toetab Reformierakond – on, et kohalike omavalitsuste ülesanne on esindada inimeste huve ja olla keskvõimu suhtes tasakaalustavas rollis.

Need kaks üksteist välistavat mõtteviisi on seni lahenduseni jõudmise raskeks teinud. Juba mainitud Postimehe loos leidis aga Wolfgang Drechsler, et olukorda oleks võimalik lahendada ka ilma omavalitsuste autonoomiat ohustamata, näiteks omavalitsuste koostöö läbi, kus mõne probleemi lahendamisel seljad kokku pannakse ja teenuste osutamiseks võimalus leitakse. See toimimisviis on Eestis seni aga üsna tundmatu. Ja selleks pole ka toimivat mudelit, see tuleks alles luua.

Tänasest lehest selgub, et kuni riik ootas ja mõtles, on pangad osa teenuste osas haldusreformi sisuliselt juba ära teinud. Panganduses toimib lihtne loogika: kontor ja pangaautomaat jäävad alles sinna, kus käivad kliendid. Kui vaadata asulaid, kus töötab veel pangakontor, oleks Eesti kaardil vaid paarkümmend kohalikku omavalitsust.