Mart Luik FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Eile suudeti Kiievis sõlmida vaherahu. Hoian hinge kinni, et see habras kokkulepe toimiks. Aga pole kindel. Ukrainlased on mässumeelne rahvas. Kuid teisest ilmasõjast kuni selle nädalani ei olnud nad üksteise pihta siiski tulistanud. «Janukovõtši käed on verised!» karjuvad meeleheitel inimesed. See on tõesti nii. Aga kelle kätel on noorte miilitsate veri? Opositsiooni üks liidreid Arseni Jatsenjuk tunnistas kaamerate ees, et president ei kontrollinud enam julgeolekujõude ja Maidan oma relvakandjaid.

Kirjanduses ja kunstis kipuvad inimesed revolutsiooni kujutama millegi ülla ja romantilisena. Kui me vaatame Eugene Delacroix’ suurteost «Vabadus viib rahva barrikaadidele», siis koondub tähelepanu Prantsusmaa lippu kandvale Vabadusele ja me ehk ei märkagi, millise laibakuhila otsas ülestõusnud seisavad.

Kui valatud veri suudetakse andestada. Kui opositsioon suudab erimeelsused ületada. Kui riik ei lõhene. Kui valimised õnnestuvad. Kui riik ei lähe pankrotti. Ja kui veel hulk kõikvõimalikke takistusi saab ületatud, siis saab Ukraina ehk taas ühe võimaluse, ja Euroopa on kohustatud teda selles aitama.

Seni on Ukraina kõik oma võimalused raisku lasknud. Ma olin eelmisele, tänases mõttes rahumeelsele oranžile revolutsioonile palju lähemal, sest läksin pärast seda, 2005. aastal Kiievisse tööle. Üürisin korterit Proreznaja tänaval, mõnesaja meetri kaugusel Maidanist. Eelmised üürnikud olid revolutsiooniga tegelenud välismaalased. «Ega see mulle meeldinud. Aga maksid hästi ja alati õigeaegselt. Pealegi mind poliitika ei huvita,» kirjeldas toimunut korteri peremees. Revolutsioonibisnis sai läbi ja välismaised konsultandid sõitsid koju tagasi.

Rahvas justkui võitis. Ja mis edasi sai? Korruptsioon lokkas endiselt. Revolutsiooni liidrid pöörasid omavahel tülli. Kohtuvõimu ja ajakirjandust kuritarvitati edasi, ainult süüdistatavad olid muutunud. Gaasivõlg paisus. Majandus sõltus jätkuvalt Venemaa armust.

Tagatipuks hakkas tollane peaminister Julia Tõmošenko (ilmselt ebaausalt läbi viidud) erastamist tagasi pöörama, mis andis välisinvestoritele signaali, et eraomandit ei austa ka uus võim. Kohalikele oligarhidele see sobis, oligi vähem konkurente. Siis tulid uued valimised ja järgmised ja...

Oranž sall on mul siiani kapis alles. Aga selle tähendus on tuhmunud. Mitmed tuttavad, kes 2004. aasta detsembris olid nõus päevi Maidanil seisma, tänavu sinna ei läinud. Kes oli ära kolinud, kes pelgas äärmuslasi, kes lihtsalt käega löönud.

«Demokraatlikud riigid ei vaata seda lihtsalt pealt, neil on oma seisukoht ja kindlasti ka tegevuskava,» avaldas neil päevil lootust üks opositsioonijuhtidest Vitali Klitško. Kardan, et kuulus poksija eksib. Euroopal pole seda plaani. Kui oleks poliitiline tahegi see koostada. Me ei saa Kiievisse lennata, ukrainlastele õlale patsutada, siis oma kodudesse tagasi pöörduda ja unustada nad kuni järgmise revolutsioonini.