FOTO: A.Peegel

Poliitilistelt vaadetelt ühendab Maidani inimesi vähe. Seal on vasakpoolseid ja parempoolseid, anarhiste ja konservatiive, sotsialiste, õigeusklikke ja populiste. Kõiki. Kui proovida leida midagi ühist, siis ehk kolm asja – üks positiivne ja kaks negatiivset. Positiivseks tundeks on see, et neile meeldib Euroopa, mis ei tähenda, et nad ei oleks vahel Euroopa suhtes ka kriitilised («miks te midagi ei tee?»).

Selle kõrval on aga kaks väga tugevat negatiivset tunnet. Viha president Viktor Janukovõtši vastu ja viha eriüksuse Berkut vastu. Kui nädala alguses oleks riigipeal olnud veel mingeid võimalusi kompromissi leidmiseks, siis kolmapäeval kirjeldas üks maidanlane olukord nii: «Nüüd pole enam tagasiteed. Nüüd pole enam andestust, isegi kui Janukovõtš põlvili oma paleest välja roomaks ning kõigi ees kõige eest andeks paluks.»

Ja sellised olid tunded juba kolmapäeval, veel enne neljapäeva hommiku veresauna. Sellepärast on ka raske uskuda jutte vaherahust ja kokkulepetest kahe poole vahel.

Kui Janukovõtš kolmapäeval teleekraanil vaherahust rääkis, nägu õitsemas, naeratus suunurgas, siis vaadates seda telepöördumist Maidanil, ümberringi meeleavaldajad, saad kohe aru, et mees lihtsalt ei mõista enam, mis toimub. Ta ei saa aru. Tallalakkujatest ja pugejatest ümbritsetuna ei valda Ukraina riigipea enam vist täielikku infot.

Halb on siin see, et Janukovõtšil ei paista samas olevat ka head taganemisteed. Võiks ju küsida, et äkki võiks lahenduseks olla, kui ta võtab oma miljonid ja läheb mõnda teise riiki rahulikku vanaduspõlve veetma? Paraku ei armasta teda keegi.

Venemaa küll toetab teda, aga ega Janukovõtš venelastele meeldi ja teda vastu võtta nad ei taha. Ka Valgevene diktaator Aleksandr Lukašenka on tema peale solvunud. Kiievis öeldi, et võib-olla Venezuela võtaks Janukovõtši vastu, aga nalja puänt on selles, et äsja puhkesid verised rahutused ju ka selles Lõuna-Ameerika riigis. Mida on mehel sellises seisus üldse teha?

Tegelikult on keegi veel, kes suudaks protestijad ühendada, ja just positiivses võtmes – Julia Tõmošenko. Tema on kõigil meeles ja kõigil keelel, plakatitel ja fotodel, temast räägitakse. Ta on kõige karismaatilisem ja armastatum Ukraina poliitik.

Muidu ju pole opositsionääride seas suurt ühtsust. Igaühel on omad head ja vead. Klitško näiteks on küll populaarne, aga ta ei räägi nii hästi ja tal pole seda karismat. Legendaarne poksija on ka liiga kaua Saksamaal elanud, liiga tsiviliseeritud ja liiga kultuurne, ta tahaks asju ajada liiga korralikult. Klitško on natuke võõras ega taju lõpuni Ukraina ja Maidani allhoovusi.

Just ebamäärasus on see, miks Kiievis on olukord endiselt nii ohtlik. Keegi ei tea, mis juhtuma hakkab. Keegi ei oska välja pakkuda head lahendust. Kuristik valitsuse ja Maidani vahel rebeneb samal ajal üha sügavamaks.

Mida valitsus plaanib, ei tea. Inimesed Maidanil valmistavad samal ajal aga Molotovi kokteile ja võileibu ning korrastavad barrikaade. Noored ja vanad. Mehed ja naised.