Jüri Raidla

FOTO: Toomas Huik

Eesti tänane omavalitsuslik korraldus ei ole enam põhiseadusega kooskõlas ning seetõttu on haldusreformi läbiviimine väga oluline. Loodetavasti teeb omavalitsuskorralduse reformi seadus otsa lahti ka riigi pidamise reformile, kirjutab vandeadvokaat Jüri Raidla Postimehe arvamusportaalis.

Regionaalministri poolt omavalitsuskorralduse reformi seaduse eelnõu esitamine on igati tervitatav. Alati võib tahta rohkemat, alati võib tahta radikaalsemat – see kehtib ka omavalitsuskorralduse reformi puhul. Alati tuleb aga silmas pidada ka seda, mis on reaalselt tehtav ja mis mitte. Viimati nimetatud põhimõtet on minister Siim Kiisler järginud ning selle eest ei pea teda mitte kritiseerima.

Haldusterritoriaalse reformi läbiviimine tänases olukorras ei ole enam pelgalt poliitilise valiku  - teha või mitte teha - küsimus. Tegemist on põhiseadusest tuletatava kohustusega, mida saab ja peab täitma riigikogu. Ehmatavalt suur hulk Eesti kohalikke omavalitsusi on mitmetel põhjustel jõudnud olukorrani, kus oma väiksuse ja kõhna tulubaasi tõttu ei suuda nad tagada oma elanikele kõiki teenuseid, mis on tarvilikud põhiseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Riigikontrolli materjalid eelnimetatud olukorra analüüsimisel on mõtlemapanevad. Õiguskantsler Indrek Teder toonitas riigikogule 11.oktoobril 2011: «Paljud minu käest läbi käinud kaasused näitavad väga selgelt, et Eesti vajaks inimeste põhiõiguste ja vabaduste paremaks tagamiseks haldusreformi.» Diplomaatilises keeles on võimatu selgemini öelda, et Eesti tänane omavalitsuslik korraldus ei ole enam põhiseadusega kooskõlas.

Piisas regionaalministril oma reformieelnõu vaid avaldada, kui kõlasid juba vanad tuttavad kriitikaloosungid – piiride muutmisega pole midagi peale hakata, tegelda on vaja sisulisemate küsimustega, reformi ei saa teha paberil piiride ümberjoonistamisega. Tegemist on paarikümne aasta jooksul täiuslikkuseni lihvitud mis tahes haldusreformi kava uputavate loosungitega.

Loomulikult, pelgalt omavalitsusüksuste piiride muutmisest ei piisa. Samavõrd selge on ka see, et ilma omavalitsusüksuste suurendamiseta, see tähendab, nende ühendamiseta ja piiride muutmiseta, ei ole ka midagi võimalik teha. Omavalitsuskorralduse reformi seaduse eelnõu puhul tuleb tähele panna, et teatavas ulatuses on tegemist raamseadusega, samas ka olulisi õiguslikke protseduure reguleeriva seadusega. Käsitletav eelnõu näeb ette paljude valdkonnaseaduste hilisema muutmise, mis toob iseenesest kaasa reformi täiendava sisustamise.

Vaadeldav reform on geograafiliste ja sotsiaalsete  tõmbekeskuste reform. Reformi läbiviimisel ei tohi unustada subjektiivsete tõmbekeskuste fenomeni. Iga kohaliku omavalitsuse juht ja ametnik moodustab koos oma tutvusringkonnaga väiksema või suurema kohaliku poliitilise tõmbekeskuse, kelle seisukoht on kriitilise tähtsusega reformi õnnestumiseks konkreetses omavalitsusüksuses.

Reformiseadus on õigel teel, pakkudes ühinevate kohaliku omavalitsuse üksuste senistele vallavanematele ja linnapeadele turvalist tööd neile sobival teenistuskohal vähemalt ühinemisjärgseks kaheks kalendriaastaks. Paraku tasub kaaluda kaheaastase tähtaja pikendamist nelja aasta peale. Neli aastat on vallavanema ja linnapea tegutsemismandaadi tähtaeg. Analoogia mandaadi kestuse ja pakutava uue teenistusajaga vahel oleks ilmne ja põhjendatud. Tegemist ei oleks ebaeetilise poliitilise toetuse ostmisega. Tegemist on sotsiaalse garantii andmisega ja respekti avaldamisega inimestele, kes on end pühendanud avalike ülesannete täitmisele. Väga paljud neist on täitnud oma ülesandeid hästi ning on teinud seda pikkade aastate vältel.

Loodetavasti teeb omavalitsuskorralduse reformi seadus otsa lahti ka riigi pidamise reformile. Igal juhul on asjakohane eelnõus regionaalministrile püstitatud ülesanne analüüsida koostöös valdkonnaministeeriumidega maavalitsuste funktsioone ja töökorraldust ning võimalust anda omavalitsuslikud ülesanded üle kohalikele omavalitsustele. Ette on nähtud maavalitsuste reorganiseerimine.

Ebaselgeks jääb seos regionaalministri ametikoha kaotamise ja omavalitsuskorralduse reformi vahel. Vaatamata seose ebaselgusele on riigi pidamise reformi kontekstis tegemist kaugelevaatava ja kiiduväärse initsiatiiviga. Regionaalministri poolt sellise ettepaneku tegemist ei tuleks tõlgendada poliitilise märterlusena, vaid läbi mõeldud sammuna riigi pidamise reformi initsieerimiseks.

Tundub, et Eesti riikluse korrastamise lugu on alanud ning Vabariigi Presidendi üleskutse kodu korrastamiseks Eesti 100. sünnipäevaks on leidnud esimese tõsise vastuse.