Art Leete: Eesti teaduse koondumine ja hõrenemine

Art Leete Foto: Lauri Kulpsoo

Hindamine on olnud vähemalt taotleja seisukohast vaadates õnnemäng, kirjutab Art Leete Sirbis.

Ausalt öeldes on mul praeguse teaduse rahastamise süsteemi funktsioneerimise kohta raske midagi kompetentset öelda. Seda väga lihtsal põhjusel: nimelt ei saa ma kinnitada, et saaksin sellest päriselt aru. Seega ei jää mul üle muud kui püüda tõlgendada soovitusi ja vihjeid, mis on paaril viimasel aastal ajuti olnud teaduse rahastamist puudutava info liikumise peamistes kanalites. Olles selle toiduahela üks alumine lüli püüan siiski anda oma parima ning pakkuda välja ka mõne õpetusiva. Kes teab, ehk pöördub kõik veel paremuse poole, olgu siis kas või tasapisi.

Riigi panus ja teadlaste väljavaated

Pikas perspektiivis riigilt teadusele eraldatav raha väheneb, ja kui mitte mujal, siis sotsiaalias ja humanitaarias kindlasti. Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel selgitab meile 16. jaanuari Sirbis, et uue jagamissüsteemi mõte on vältida teaduse aeglast ja üleüldist kokkukuivamist. Seega on printsiibiks teadusest elujõuetuma osa kiire väljasuretamine. See on Eesti teaduselu korraldajate meelest ilmselt palju õigem tee.

Samas kutsub Koppel meid üles ühiselt edasi otsima paremaid lahendusi ning rõhub teaduse kvaliteedile kui tähtsaimale mõõdupuule. Kui kokku võtta, siis ei ole selles 16. jaanuari sõnavõtus midagi selgitavat. Siit põhjast vaadates on olukord ülemistes sfäärides üsna hägune. Eks Koppeli jutu ebamäärasus ole ka mõistetav – tema ei määra konkreetsetele projektidele raha ega saa ka uurimisasutuste eest otsustada, kas need saavad projektita jäänud teadlasi ise toetada või mitte.

Muutused on kiired, suurem osa riigi teadusrahast on mitmeks aastaks jagatud ja üle jääb vaid õhku ahmida. Need, kellel taotlemisel ei vedanud, ei saa ka aega proovimaks midagi ette võtta. Kas rahastuse saanud projektid on laias plaanis vaadates kindlasti Eesti teaduse arengule olulisemad ning majandusele ja ühiskonnale kasulikumad? Või areneb teadus ruletilaadsel põhimõttel? Erialad, mis juhtusid raha saama, on järelikult ühiskonnale ja majandusele tähtsad ja teadust tulebki vaid nendes suundades jätkata. Lõpuks on siis Eesti teadus nagu kärjelaadne juustukera, kus auke rohkem kui juustu ennast. Väliselt on teadus samasugune kui enne, ent seest oluliselt õõnsam.

Hindamise tinglikkus

Et praeguse finantsstrateegia eesmärk on rahastada tugevamaid uurimisrühmi ja erialasid, siis peaks olema ka sellele vastav süsteem nende tugevamate väljaselgitamiseks. Napi rahahulga juures hakatakse aga paratamatult võrdlema ka teaduslikke distsipliine. Uuel moel on teadusraha jagatud kaks aastat ja hindamine on mõlemal korral toimunud erinevalt. See ei räägi just arusaadavuse kasuks. Pole ju raske arvata, et kaalutletud hinnangu tulemusena on põhjust ennustada kolmandal aastal taas uut tegelikult rakendatavat süsteemi.

Hindamine on olnud vähemalt taotleja seisukohast vaadates õnnemäng. Esimesel institutsionaalsete uurimisprojektide taotlemise aastal ilmusid hindamiskriteeriumid välja pärast taotluste esitamist. Eelnevalt juhendati projektikirjutajaid, nagu juba eespool osutatud, vihjete ja soovituste kaudu. Iseenesest polnud see eriti üllatav, et taotluste koostamist suunanud kuulujutud osutusid kohati eksitavaks. Teiseks aastaks muudeti süsteemi vahetult enne taotlusvooru avamist. See kõik ei räägi just selle poolt, et teadusraha jagamise korraldamisel lähtutakse eeskätt taotlejate õigustatud ootustest. Ent põhiosa rahast on juba mitmeks järgmiseks aastaks uued omanikud leidnud ning tugevamad ja olulisemad teadusalad finantsiliselt välja selgitatud.

Juhuslikkuse faktori probleem kummitas nii teadlasi kui ka tollast teaduskompetentsi nõukogu juba sihtfinantseeritavate teemade ja teadusfondi grantide jagamise ajal. Aastaid tagasi räägitigi teadlaskonnale ühel väljasõiduseminaril, et taotlustele antavad hinnangud lähevad sisulisemaks. Eksperdid pidid hakkama süvitsi tutvuma taotlejate olulisemate uurimustega ja seejärel tegema akadeemiliselt kaalutletud otsuseid. Põhimõtteliselt seda iseenesest head ideed rakendataksegi. Taotlejad esitavad oma olulisemad tööd ja eksperdid eeldatavalt loevad neid. Tegelikkuses ilmselt siiski mõnikord ei süveneta, isegi publitseerimisstatistikat ei vaadata. Ja siis pole selge, millisel alusel kukub sada tuhat siia- või sinnapoole. Kuue aasta (mis on institutsionaalse uurimisteema kestus) peale teeb see õige mitusada tuhat projekti kohta.

Samuti täheldatakse nüüd, et välis­ekspertidel on olnud raske aru saada, mis süsteem see on, millele nad sisendit annavad. See on ju paradoksaalne – need, kellele antakse otsustav hääl, millegipärast ei tea, mis täpselt toimub ja millised jõulised otsused nende hinnangutest tulenevad. Kui projektidele antavad eksperdihinnangud määravad nii palju, siis peaks see hindamissüsteem olema läbipaistev ja pädev, ekspertide ühtlane ja ühetaoline lähenemisviis võimalikult kindlalt tagatud.

Kui üsna ebaselgesse uut moodi mängu pandi suur hulk raha, siis võinuks rakendada rohkem mehhanisme, mis taganuks taotlejate võrdse kohtlemise, väiksema sõltuvuse ekspertide maitse või väljendusnüansside hegemooniast. Saanuks näiteks tagada taotlejatele võimaluse sisuliselt vastata retsensentide esialgsetele arvamustele. Kaaluda võinuks ka võimalust vaidlustada lõpphinnanguid konkreetsete projektide kaupa, mitte ainult kogu asutuse omi korraga (mida tehniliselt loetakse üheks taotluseks). Peale individuaalse vastutuse võinuks retsensentidel olla suurem jagatud vastutus. Nad võinuks ise koguneda ja arutada (pärast eelhinnangute koostamist) kõik valdkonna taotlused koos läbi. See eeldaks muidugi retsensentide hulga vähendamist, sest praegu oli neid kuuldavasti omajagu.

Kas selliste hindamiskvaliteedi tagamise viiside rakendamine olnuks ja oleks võimatu? Sellised organisatsioonilised rakendused ei kahandaks eksperdihinnangu kaalu, ent tagaks kõigile suurema võimaluse võimalikult sarnase, individuaalsusest ja juhuslikkusest vaba filtrisüsteemi toimimiseks.

Praegu on raske mõista, mis peab saama, kui mingi eriala jääb üldse teadusrahastuseta. Loogiliselt – definitsiooni järgi on eriala nõrk ja see likvideerub, taandub teadusareenilt. See võib ju niimoodi ollagi, et rahastuseta jäid nõrgad grupid, ent süsteemi näiv suvalisus jätab kõigile moraalse õiguse kõhklusteks ja kahtlusteks. Aga kuidas see likvideerumise vajadus niimoodi esile kerkib? Taotleja seisukohast oli see loteriikaotus. Teadlased paisati järsult senisest oluliselt jõhkramasse sotsiaal-darvinistlikku mängu. Või on selle taga mingi esmapilgul tabamatu teiselaadne ratsionaalsus?

Stabiilsuse komponent

Kuigi üleüldine kängumine võib tunduda nigelam kui väidetavalt strateegilised, otsustavad sammud (mis ilmneb väiksema raha suunamisena suuremate portsudena vähesematele uurimisgruppidele), võinuks vana süsteemiga jätkamine siiski lühiajaliselt kõne alla tulla. Seni, kuni strateegilised lahendused mõnevõrra teadlasesõbralikumalt ja ka Eesti ühiskonnale kasulikumalt välja töötatakse.

Üks võimalus oleks erialasid finantseerida teadusasutuste uurimisgruppidena senisest oluliselt suuremas mahus stabiilselt, sõltuvalt perioodi teadustulemustest. Praegu on peaaegu kõik pandud projektide mängu, mis võib Eesti teaduse arengu muuta küllaltki heitlikuks. Kui muidugi ei täitu praeguse strateegia eesmärk ja rahastuseta jäänud uurimisrühmad millegipärast välja ei sure ning suudavad viie aasta pärast taas üllatuslikult võistlusse astuda.

Teaduse baasfinantseerimise kasvule kui võimalikule arenguteele osutab ka rektorite nõukogu hiljuti (13. jaanuaril 2014. aastal) koostatud pöördumine minister Jaak Aaviksoo poole. Kuidas see stabiilsus saavutada, et tagatud oleks ka teaduse sisuline areng, on ilmselt lähituleviku arutelude teema ning nendest lähtuvate otsuste sisu.

Loodetavasti leitakse uus lahendus, mis loogiliselt seob teadusraha liikumise viisi teaduse sisulise arenguga ning lõpetatakse teaduslikud õnnemängud imede põllul. Ka projektidele ei ole mõtet täielikku kadu ennustada, sest keegi ei soovi sellist teadust, kus valitseb ainult stabiilsus. Seega tuleks pikaaegse arengu mitmekesisust silmas pidades ka olemasoleva hindamissüsteemi kallal töötada.