Veiko Märka: poriloopimisolümpia võikad värvid

Veiko Märka Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Veiko Märka võrdleb Sirbis tänavuste Sotši olümpiamängude mustamist 1984. aastal toimunud Los Angelese olümpia vastase poriloopimiskampaaniaga.

Eesti meedia 1984. aasta Los Angelese olümpia vastasest poriloopimiskampaaniast möödub suvel 30 aastat. Nüüd saime seoses Sotšiga kaasa uue ja sama hullu. Mõlemas vihkamisõhutuses on olemuslikku sarnasust, aga vähemalt sama palju erinevat. Ühine on eelkõige viha koondamine ühele isikule: aastal 1984 Reagan, 2014 Putin. Sest ühe isiku mustamine on ohutum, kindlam ja mugavam kui terve rahva või riigi kallale minek. Vambola Põder arvas Pikris (1984, nr 17): «Kui ... neljale komponendile (algteadmised spordist, näitlejaoskused, lavastamissoov ja antikommunism) lisada veel viies komponent – võim, siis ei ole midagi imestamisväärset selles, mida president Reagan tegi Los Angelese olümpiamängudega.»

Mida ta siis tegi? «President pani ammu enne olümpiamängude algust vihavaenu juuretama.» Lühidalt: egomaniakk! Täpselt nagu Olev Remsu saates «Vabariigi kodanikud» (ETV 11. II) Putinit tituleeris. Aga vihavaenu taigen kerkis seekord hoopis eesti ajakirjanduses.

Konkreetselt heideti Putinile ette

51 miljardi dollari kulutamist olümpia läbiviimiseks. Mulle on säärane kröösuslik pillamine ükskõik. Mulle ei meeldiks, kui keegi ka minu rahakotti nina topiks. Kui mitte muud, siis matslik ja labane on see igatahes. Kui raha on nii palju käes, et piisab kogu Küprose panganduse alustalade kõigutamiseks, eks laristagu! Igatahes oli olümpia korraldamine tunduvalt arukam tegu kui raha varvaste vahele toppimine ja niimoodi kõrtsis ringi patseerimine nagu eesti kirjandusklassikast tuttav. Küllap on see isegi Putini parim tegu üldse.

Olen hakanud kahtlema ka eesti meedia püsikindlas väites valimistulemuste jubedast võltsimisest Venemaal, mis lubab Putinil ja tema parteil võimul püsida. Võtame võrdluseks viimased Tallinna linnavolikogu valimised, kus Edgar Savisaare edu oli ligilähedaselt sama suur kui Putinil. Ometi ei sea nende valimiste korrektsust ja ausust keegi tõsiselt kahtluse alla.

Asja tuum on selles, et Eesti ja Venemaa on arenenud täiesti erinevalt, otse vastandlikult. Venemaad on valitsenud isevalitsejad, tsaarid ja muud suhteliselt piiramatu võimuga diktaatorid. Võim on rahva jaoks olnud kusagil väga kaugel ja väga kõrgel. Eesti omariikluse häll oli aga kohalike omavalitsuste loomine XIX sajandi alguses. Vallavalitsuses istus tihtipeale oma küla mees või muidu tuttav, seega oli võim (nii vähe kui vallal seda oli) rahvale väga lähedal, arusaadav ja läbinähtav. Ilmselgelt inimlikku, mitte jumalikku päritolu. Ja kui arvestada, et Tallinnas on venelasi protsentuaalselt ikka palju vähem kui Venemaal, siis võib pigem imestada Savisaare kui Putini tulemuste üle.

Putini võimu võib reaalselt väärata ainult tõsine anti-Putin, kes oleks paraku sama autoritaarne kuju. Praegune opositsioon selles suhtes lootust ei ärata. Iseäranis kentsakas on selles kontekstis Garri Kasparovi isik. Esiteks on tegu maletajaga ehk kõige poliitikakaugema spordiala esindajaga. Ideaalne oleks seevastu poksija. Mistõttu Vitali Klitško Ukraina opositsiooni liidrina oli, on ja jääb palju tõsiseltvõetavamaks tegijaks. Teiseks on Kasparov Aserbaidžaanist pärit pool-juut, pool-armeenlane, mis tekitab igas tõsises vene inimeses suuri eelarvamusi.   

«Sotšil ei olnud ühtegi eeldust, et saada olümpialinnaks,» arvati ühes ETV jutusaates. Täpselt sama leiti ka Los Angelese kohta. «Sotši OMi boikott võib olla reaalne,» kirjutas ERRi uudisteportaal (25. VII 2013). Ja sama naeruväärsed nagu 30 aasta eest olid ka boikotiõhutajate argumendid: Sotšis hakatavat vahistama geidest ja lesbidest välismaalasi. Aga eks sopaloopimine olegi naeruväärne asi nagu ka krokodillipisarate valamine olümpiarajatiste edasise oletatava kurva saatuse pärast. Mida need valajad Pirita hüljatud olümpiarajatisi nähes teevad?

Eriti märgilise tähtsusega oli pilt­uudis (Delfi 15. II), kus kujutatud puhast, kuid mõnevõrra ebatüüpiliselt sisustatud tualetti olümpiapaikade lähedases kohvikus. Peldiku pildi eriti nähtavale kohale asetamine annab olümpiamängudest täiesti ühemõttelise pildi – ükskõik, millises maailma otsas need toimuvad. Ja näitab sama ühemõtteliselt intelligentsitaset – muidugi meedia, mitte korraldajate oma. Fakt, et Los Angelese olümpia ajal sealsete peldikute pilte meie ajakirjanduses siiski ei serveeritud, tõestab mandumisprotsessi ulatust.

Oluline erinevus on ka lugejas õhutatavate tunnete diapasooni ahendamine üksnes vihaks ja primitiivsuseks. 1984. aastal pärast mänge, ilmus Nooruses Veiko Paalma pikem ja analüüsivam lugu. See rõhutab hoopis kaastunnet ja isegi nõrkust: kuidas me küll tahtsime olümpiale minna, oi, kuidas tahtsime! Aga midagi ei olnud teha, see Reagan on ju täitsa metsaline. Kaua sa ikka ühte ja teist põske ette pöörad ja ennast peksta lased ...

Tänastel sõimajatel on palju viha ja rumalust, kuid väga vähe võimu. Eesti sportlaste boikotist ei juletud vist unistadagi. Siis klammerduti Ansipi külge – vt Anvar Samost kogub allkirju Ansipi Sotši sõitmise vastu (Postimees, online 2. II). Saaks vähemalt tema peomeeleolu ära rikkuda! (Jälle see armetu argus – kambakesi kallalekargamine ühele inimesele!) Samosti pöördumise demagoogilisus on lausa ogar: osutati faktile, et olümpiamängude avamisel viibib ka Valgevene diktaator Lukašenka. Et samadel mängudel viibisid näiteks ka Rootsi kuningas ja kuninganna, kes pealegi tunduvalt rohkem telepilti pääsesid kui Lukašenka või Nazarbajev, jäeti mainimata.

Ma ei arva, et peaksime oma idanaabreid eriti austama või armastama. Iroonia ja isegi pilge Venemaa ja Putini suhtes on teretulnud – kui see sisaldaks veidigi vaimukust. Nii nagu soomlaste suhtumine Rootsisse. Selles mõttes väärivad eeskujuks võtmist ETV kommentaatorid Lembitu Kuuse ja Tarmo Tiisler, kes kasutavad ka mängude ajal vahel iroonilist tooni. Näiteks olümpia avapeol, kui üks lumehelves suurel ekraanil keeldus olümpiarõngaks muutumast. Paraku leidub seda vaimukust ülivähe, domineerib primitiivne viha. Aga eks soomlaste ja eestlaste diametraalselt erinev vaimsus avaldu ju ka majanduses. 75 000 kõige tööjõulisemat eestlast toetab ja kosutab Soome majandust, mitte vastupidi.

Nagu öeldud, pole tänastel sopaloopijatel jõudu. Pole ka monopoolset võimu meedias, mistõttu praegune olukord on 30 aasta tagusest põhimõtteliselt täiesti teistsugune. Rein Tölp «Vabariigi kodanikes» (ETV 11. II): «See, mida me praegu räägime olümpiamängudest, see on pidev mustamine.» Õige!

Nii 1984. kui 2014. aastal räägiti ja kirjutati väga palju sellest, et poliitikat ja sporti ei tohi siduda. 30 aasta eest oli see jutt demagoogiline, sest tegelikult ohverdati nõukogude sportlased in corpore poliitika altarile. Ja seda tegemata jätta ei saanud kuidagi, sest vastasel juhul oleks end tunnistatud nõrgemaks kui suur rivaal USA 1980. aastal Moskva mänge boikoteerides. Tänapäeval kõlab see väide pigem lihtsameelselt või pealiskaudselt. Kaht globaalselt põimunud valdkonda päriselt lahus hoida nagunii ei suudeta – aga miks peakski? Miks eeldatakse alati, et poliitika ja spordi seotus on negatiivne? Tegelikult on selles eelduses sama vähe ohtu kui väites, et naist ja meest ei tohi siduda. Aga loll saab küll mõlemas suhtes peksa.

Priit Pullerits (ERRi uudisteportaal 11. II): «Andke andeks, aga miks teeme olümpiamängudest selle ürituse, mida kõik kotivad ja kus kõik saavad tulla ja oma lobitööd teha? Venemaa tahab teha suure raha eest suure peo. Kui palju Venemaa sinna raha mattis, on Venemaa enda asi. Ta ei esita meile ega Euroopale seepärast arvet.»

Andke andeks, aga paremini praegust olukorda kokku võtta ei saa. Kui Putini mänge miski tõsiselt segada saab, on see udu (mitte uduajamine). Selle loo kirjutamise ajal seda ta muide agaralt tegigi.