Rahvaloenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiit

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti iseseisev riik saab 96-aastaseks. Mida saab öelda Eesti rahvastiku kohta, kuidas see on sirgunud ja arenenud ligemale saja aasta jooksul, millest riik siiski alla poole on olnud iseseisev, kirjutab statistikaameti peametoodik Ene-Margit Tiit.

Kõige olulisem on see, et hoolimata kahest laastavast sõjast, okupatsioonist, nii vabatahtlikust kui sunniviisilisest väljarändest ja massiivsest immigratsioonist on Eesti rahvas praegugi elujõuline ja parema tervise juures kui kunagi varem.

Me oleme väike rahvas. Esimese rahvaloenduse ajal pärast iseseisvumist oli Eestis elanikke 1,1 miljonit, praegu on meid 1,3 miljonit. Etniliste eestlaste arv Eestis on kõikunud kogu iseseisvusaja jooksul 900 000 ja miljoni vahel ning ületab ka praegu 900 000 piiri, hoolimata viimaste aastate intensiivsest väljarändest.

Möödunud paarikümne iseseisvusaasta vältel on Eesti rahvastikuareng edukalt läbinud kohanemiskriisi, mis vältimatult tabas kõiki siirderiike. Selle sajandi tosina aasta jooksul on statistikaameti andmetel Eesti inimeste oodatav eluiga kasvanud enam kui viie aasta võrra (kasv on kiireimaid Euroopas). Siiski, meeste osas on jätkuvalt kasvuruumi palju – liiga sageli surevad Eesti mehed juba tööeas ja naiste keskmiselt kümne aasta võrra pikema eluea tõttu ootab neid ees pikk lesepõlv.  Nagu ka sõjaeelses Eesti Vabariigis on üldsuse mureteemaks madal sündimus ja nullilähedane, pigem miinustesse kalduv loomulik iive. Erinevus võrreldes toonase ajaga on siiski see, et vastsündinutel, ka kõige tillematel ja hapramatel, on väga suur võimalus ellu jääda ja elada täisväärtuslikku elu – väike imikusuremus on näitaja, mille poolest Eesti on Euroopa tippriikide seas.

Väikese sündimuse põhjuseid on uuritud ja mõistatatud, üks poliitikute lemmikküsimusi on «kuidas panna naisi rohkem sünnitama?». Kindlasti ei ole Eesti naine üldiselt orienteeritud lastetusele, ideaaliks on ikka lastega pere. Kuid laste sünnitamist lükatakse aina edasi, sest enne on vaja väga palju teha – saada hea haridus, näha maailma ja leida korralik töökoht ja ka sobiv partner. Enam ei ole neiu esimene eesmärk elus saada tanu alla, tänapäeva naise elus on palju rohkem eneseteostuslikke eesmärke. Ja ega lapsedki kasva tänapäeval ise, nagu sajand tagasi taluõuel omapäi mängides – lapse igakülgne arendamine (huvialad, sport) nõuab vanematelt varasema ajaga võrreldes hoopis enam aega ja raha.

Sündimuse toetamiseks on maailmas välja mõeldud palju meetmeid, kõigi nende mõju on ajutine ja võrdlemisi mõõdukas (kulutuste summaga võrreldes), kuid nende tõhusust suurendab süsteemsus ja pidev täiendamine. Hästi toimiv pere- (rahvastiku-) poliitika peaks tuginema rahvuslikule kokkuleppele ja olema parteideülene. Väga olulised on siinjuures ka n-ö pehmed meetmed, ühiskonna positiivne suhtumine lastesse ja lastega peredesse.

Kui võrrelda Eesti rahvast iseseisvumisel ja praegu, on kõige suurem erinevus, et Eesti rahvas on üks maailma haritumaid rahvaid, seda nii formaalsete näitajate (kõrgharitud inimeste, eriti naiste osakaal) kui ka hariduse sisu mõttes (PISA testid). Mitmekümne aastakäigu tööealistest naistest on tänapäeva Eestis vähemalt pool kõrgharidusega.

Oma hingelt on eestlane alati olnud pigem maarahvas ja elu viiekorruselise paneelmaja «sahtlikeses» pole kaugeltki igaühele meelepärane. Nii ongi viimase aja suundumuseks noorte perede kolimine linnadest linnalähedastesse asumitesse, kus elukeskkond on looduslähedasem ja on rohkem privaatsust – olgugi selle hinnaks pikaajalised laenud ja liiklusprobleemid. Järjest on vähenenud traditsiooniliste põllumajandusega tegelevate maameeste (ja -naiste) osakaal ja suurenenud maa-valgekraede ja teenindajate osa rahvastikus.

Mureküsimuseks on aga ääremaad – riigi, maakondade ja isegi valdade kaugemad piirkonnad, kus elanikke on jäänud nii väheks, et seal aastaringset elamist võib juba pidada omamoodi kangelasteoks. Siin on tegemist omamoodi ajaloolise paradoksiga – kui sadakond aastat tagasi oli jõukas see piirkond, kus iga asuka kohta oli palju maad, ja tihedasti asustatud piirkonnas olid talud väiksed ning elati vaesemalt, siis tänapäeval on hõre asustus ja sellest tulenev kommunikatsiooninappus elanike jaoks eluline probleem.

Tänapäeva Eesti on avatud ühiskond. Iga Eesti elanik võib siit rännata, kuhu soovib, ja alati ka naasta. See on eelis, mida oskab hinnata vanem põlvkond, kes mäletab elu raudse eesriide taga. Nooremale põlvkonnale on see iseenesestmõistetav, nende jaoks on kogu maailm avastamiseks lahti. Loomulikult teeb noorte lahkumine muret – kõigepealt nende lähedastele, kuid ka linna- ja vallaisadele ja lõpuks ka riigijuhtidele. Levinud küsimus on, kas Eestimaa jookseb inimestest tühjaks? Keda me peaksime siia asemele tooma, et majandus edasi toimiks?

Nagu alati, on hirmul suured silmad, kuid igas hirmus on ka tera tõtt. Tegelik välisriiki lahkunute arv ei ole nii suur, et see Eesti rahvastiku püsivust ohustaks, ja naasmine on pigem kasvav trend. Kuid ükski asi ei toimi iseenesest, selle nimel et välismaise kogemuse saanud eesti inimesed kodumaale tagasi tuleksid ja siin oma teadmisi ja oskusi viljakalt kasutaksid, tuleb teha pingutusi ka siinolijatel.

Pole midagi mõttetumat kui leppida tõsiasjaga, et eestlanna koristab hotellitube Helsingis, ja kutsuda Tallinna hotelle koristama ukrainlanna või hiinlanna. Kokkuvõttes, arvestades tulevikus makstavaid pensione ja muid kaudseid kulutusi, läheb selline lahendus meile kallimaks – kuigi üksikjuhtudel võib ka niisugune olukord olla mõeldav. Nähtavasti peaks Eesti rahvastikupoliitika olulise osa moodustama ka tõhus eestlaste kojukutsumise poliitika, millest «Talendid koju» moodustab vaid väikese osa.

Neid, kes Eestis on elanud selle riigi loomisest peale, pole enam palju järel. Nad on elanud pika ja sündmusterohke elu, kuid kindlasti võivad nad kinnitada, et Eestis on hea elada ja tänapäeval on siinne elu paljuski turvalisem ja mugavam kui kunagi varem.


3 mõtet

•    Kui võrrelda Eesti rahvast iseseisvumisel ja praegu, on kõige suurem erinevus, et Eesti rahvas on üks maailma haritumaid rahvaid, seda nii formaalsete näitajate (kõrgharitud inimeste, eriti naiste osakaal) kui ka hariduse sisu mõttes (PISA testid).

•    Ajalooline paradoks: kui sadakond aastat tagasi oli jõukas see piirkond, kus iga asuka kohta oli palju maad, ja tihedasti asustatud piirkonnas olid talud väiksed ning elati vaesemalt, siis tänapäeval on hõre asustus ja sellest tulenev kommunikatsiooninappus elanike jaoks eluline probleem.

•    Tegelik välisriiki lahkunute arv ei ole nii suur, et see Eesti rahvastiku püsivust ohustaks, ja naasmine on pigem kasvav trend. Kuid selle nimel, et välismaise kogemuse saanud eesti inimesed kodumaale tagasi tuleksid ja siin oma teadmisi ja oskusi viljakalt kasutaksid, tuleb teha pingutusi ka siinolijatel.