Andres Einmann: Darwini auhinna* jahil

Andres Einmann Foto: Peeter Langovits / Postimees

Kuigi päästeamet on juba aastaid tuletanud inimestele igal võimalikult juhul meelde, et leitud lõhkekeha ei tasu puutuda, leidub endiselt ka Eestis Darwini auhinna kandidaate, kes teadmatusest või soovist muljet avaldada eiravad elementaarseid ohutusreegleid.

Nädalavahetusel lõppes päästeameti demineerimiskeskuse kahenädalane kampaania, mille eesmärk oli saada inimestelt kätte nende valduses olev lõhkeaine. Ka see ei möödunud vahejuhtumiteta, mis pani kogenud demineerijaid peast kinni hoidma. Kampaania ajal tõi Harjumaal üks inimene lõhkekeha autoga parklasse ja kutsus demineerijad sinna.

Ajakirjanduses ilmub regulaarselt anekdootlikke lugusid sellest, kuidas keegi viib metsast leitud pommi vallavanema lauale või üritab mürsku pooleks saagida. Kuigi selliseid uudiseid võib olla lõbus lugeda, on tegemist siiski tõsiste, paljusid inimelusid ohustavate vahejuhtumitega.

Päästeameti eesmärk on jõuda pärast väljakutse saamist lõhkekeha juurde vähemalt 90 minutiga ning demineerijate sõnul on kiire tegutsemise peamine põhjus see, et sageli leidub sündmuskohal mõni oma tarkust või julgust demonstreerida sooviv inimene, kes pommi katsuma läheb.

Päästeameti demineerijad on viimastel aastatel teinud kahjutuks keskmiselt 3000 lõhkekeha aastas, suurem osa neist pärineb Teisest maailmasõjast. Sellise koguse juures tundub uskumatu, et Eestis on niivõrd vähe plahvatustega seotud õnnetusi. Demineerimiskeskuse andmetel oli Eestis mullu kaheksa plahvatust, milles sai vigastada üheksa inimest. Hukkunuid õnneks ei olnud, kuid Lõuna-Eestis sai üks inimene sõjaaegse lõhkekeha plahvatuses vigastada.

Eesti põldudel ja metsades leidub ka 70 aastat pärast Teise maailmasõja lahingute lõppu väga palju plahvatusohtlikke lõhkekehi. Kui palju sõjamoona Eesti maapõues veel on, ei tea ka vastava ala spetsialistid, päästeameti hinnangul jätkub Eestis praegu tegutseval 65–70 demineerijal igapäevast tööd veel aastakümneteks.

Kuigi üldise arusaama järgi leidub lõhkekehi eelkõige Teise maailmasõja aegsetes lahingupaikades, demineerijate kogemus seda ei kinnita. Suur osa lõhkekehi ei ole mitte lahingutes välja tulistatud ja lõhkemata jäänud mürsud või pommid, vaid ühe või teise vaenupoole poolt taganedes maha maetud lahingumoon.

Üks demineerijate viimaste aastate uskumatumaid leide oli Läänemaa metsas vedelenud meremiin; kuidas see sinna sattus, jääb mõistatuseks. See näitab, et tundmatut eset ei tasu minna näppima või liigutama ka kõige ebatõenäolisemates kohtades, kuna Darwini auhind ei ole asi, mille üle uhkust tunda, ja enamasti antakse see postuumselt.

*) Evolutsiooniteooria rajaja Charles Darwini nimeline auhind on pila-auhind, mida antakse oma rumaluse tõttu elust või paljunemisvõimest ilma jäänud inimestele.