Oudekki Loone: sekkumised tuleb siduda ülesehitusega

Oudekki Loone Foto: Pm

Poliitika­teadlane Oudekki Loone (Kesk­erakond) kirjutab, et Kesk-Aafrika Vabariik on esimene avalikkuses arutletav sõjaline missioon, mis võiks olla juriidiliselt ja moraalselt õigustatud.

Riigid on suveräänsed. Otsene sekkumine sellesse suveräänsusse ei ole üldiselt lubatav. Mõistlik erand saab siin aga olla sekkumine genotsiidi vältimiseks. Vietnami sissetung punaste khmeeride Kambodžasse rikkus suveräänsust, aga päästis sadu tuhandeid inimelusid (kuigi paljud inimõiguste organisatsioonid mõistsid tookord sekkumise hukka). Eesti senised interventsioonidel osalemised pigem ei ole mahtunud selle erandi alla, Iraagi ja Afganistani missioon on sisuliselt kujunenud okupatsiooniks.

Kesk-Aafrika Vabariigi juhtum on esimene avalikkuses arutletav sõjaline missioon, mis võiks olla õigustatud nii juriidiliselt kui moraalselt.

Juriidiliselt ei ole otseselt tegemist interventsiooniga: KAVi ajutine president on palunud rahvusvaheliselt kogukonnalt abi olukorra ohjamiseks. Toetuse andmist lubab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon, olemas on ka Euroopa Liidu välisministrite kokkulepe selle abi korraldamiseks.

Moraalsest aspektist – Kesk-Aafrika Vabariigis on reaalne oht kristlaste ja moslemite vahelise sõja puhkemiseks ning religioosseks genotsiidiks. Üle 800 000 inimese on kodust põgenenud, miljonid inimesed vajavad abi kohe, moslemite ja kristlaste omavaheline vägivald suureneb iga päevaga.

Euroopa Liit on seni olnud Kesk-Aafrika Vabariigile suurim humanitaarabi pakkuja, kindlasti on meil ühine kohus midagi ette võtta. Eesti peaks keskenduma just ühistele missioonidele Euroopa Liiduga, mitte NATOga. Euroopa Liit, vaatamata kõigele, on maailmas «rahu sümbol», arengu- ja koostööpoliitikate sümbol, samal ajal kui NATO on sõja ja vastandumise sümbol.

Prantsusmaa külma sõja aegne poliitika oma ekskolooniate suhtes oli teatud mõttes «relvastatud garantii»: militaarne kohalolek mõningates baasides ning lisajõud, mis saabusid Prantsusmaalt iga kord, kui riik tundus olevat kodusõja veerel. Nii loodi soodne olukord mõne tugeva juhi võimuhaaramiseks, mis summutas konflikti.

See poliitika oli küllalt efektiivne rahu tagamisel, aga ei olnud efektiivne riigi inim- ja majandusarengu loomiseks. Kesk-Aafrika Vabariik on ikka veel väga vaene riik. Selle riigi sisepoliitikas on oht põhimõtteks «võitja võtab kõik», kus poliitika on võitlus selle nimel, kes võib kasutada võimu, ja võitjal on õigus võimuga teha kõike. Tappa ja piinata. Pidada riiki oma juhtide rikastamise ettevõttena ja oma vastaste omandi äravõtmise vahendina.

Ainult sõjalise sekkumisega piirdudes seda mudelit ei muuda, sekkuja omandab lihtsalt õiguse määrata uus valitseja. Seetõttu ei tohiks Euroopa Liit võtta pimesi üle Prantsusmaa koloniaalminevikust immutatud poliitikat, käitumisviisi, kus rahu tagamiseks on tarvilik võõrvõimu pidev kohalolek.

Selleks et Euroopa Liidu sekkumine midagi reaalselt muudaks, peab see olema tehtud viisil, et riik oleks pärast missiooni paremas seisus kui enne. Interventsioon genotsiidi peatamiseks on õigustatud, aga see peab olema reaalselt võimalik. Me peame suutma peatada otsese sõjategevuse, samal ajal demonstreerides, et me ei eelista kristlasi moslemitele või vastupidi, ohjama suuri põgenikevooge ning garanteerima, et meie püsside najal loodud rahu ei tähendaks eliidile, kes on praegu valmis valla päästma genotsiidi, muretut võimalust taas võim haarata.

Euroopa Liit peab militaarsekkumised siduma institutsionaalse ülesehitusprogrammiga ja looma uut tüüpi interventsiooniprotokolli, mis vähendaks oluliselt kriisi kordumist lähitulevikus. See protokoll võiks sisaldada järgmiseid põhimõtteid.

Esiteks, vajalikud meetmed kriisiolukorra stabiliseerimiseks ja otseste hädasolijate abistamiseks. Teiseks tuleb luua mitmepoolne uurimiskomisjon (näiteks 60 protsenti kohalikke ja 40 protsenti ELi/ÜRO esindajaid), kes teeb kindlaks poliitilised ja juriidilised vastutajad kriisi puhkemise eest ja rahulolematuse tagapõhja, mis lubas võimusoovijate eliidil edukalt ässitada inimesi teiste vastu. Loomulikult ei saa sellesse komisjoni kuuluda keegi, kellel on huvide konflikt, kes on kriisi ajal või vahetult enne olnud olulises poliitilises, militaarses või majanduslikus ametis.

Kolmandaks tuleb luua ajutine – neljaks või viieks aastaks – administratsioon, taas inimestest, kelle puhul puudub huvide konflikt, kelle ülesanne on tagada teatud sotsiaalmajanduslike parameetrite saavutamiseks vajaliku süsteemi loomine (arstiabi ja koolihariduse kättesaadavus, avaliku halduse organisatsioonide loomine jne), samuti rahvaloenduse ning seejärel valimiste (või ka põhiseadushääletuse) korraldamine.

See kõik on oluline murdmaks nõiaringi, kus võimul ei ole piire ja mis viib varem või hiljem taas kodusõja või genotsiidini. Kodusõja lõppemise järel Mosambiigis õpetas ÜRO pooltele, mis roll on poliitilisel opositsioonil demokraatias. Mosambiigis on pinged säilinud, kuid kodusõda pole uuesti alanud.

Euroopa Liidul ei ole alati kohustust sekkuda. Sõdadest, mis kõrvaldavad võimult ühe korrumpeerunud ja inimvaenuliku poliitiku, et asendada see teise samasugusega, tuleb loobuda. Kui me aga sekkume, siis peame näitama, et võim vajab teist õigustust kui see, et kellel kõige rohkem relvi.

Me peame näitama, et piiratud võimu põhimõte toob kaasa iga inimese elukvaliteedi parandamise. Ainult nii saab Euroopa Liit mitte olla silmakirjalik, kui ta kuulutab, et «me seisame rahu eest kogu maailmas». Ainult nii saab Euroopa Liit mitte olla ühendus kolooniate valitsemiseks.