R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Priit Alamäe: jumalast antud õigus paremini elada?

Priit Alamäe: jumalast antud õigus paremini elada?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Priit Alamäe
Priit Alamäe Foto: Mihkel Maripuu

Meil ei ole jumalast antud õigust elada paremini kui ühelgi teisel rahvusel maailmas, Eestis on täna hea elada tänu ühendatud anumate seadusele, kirjutab ettevõtja Priit Alamäe Postimehe arvamusportaalis.

Pirita tee ummikul on üks positiivne külg. See annab võimaluse enne tööpäeva algust autos istudes läbi lugeda olulised päevauudised. Veetsin ka mina täna 15 minutit ühiskonnategelaste «Elamisväärne riik» manifesti lugedes.

Kui seda diagonaalis lugeda, siis on kõik ju tegelikult väga ilus. Lugupeetud inimesed tahavad, et inimestel oleks raha, et tegeleda asjadega, mis neile meeldivad, et kultuur õitseks, et meie riik muutuks üha rohelisemaks, et kõik inimesed tunneksid ennast kaasatuna meie riigijuhtimisse jne. Alati on positiivne see, et me oma riigi pärast südant valutame ja tahame, et siin asjad paremaks läheks.

Kui tõsisemalt süveneda, siis selgub, et kõik hakkaks justkui hooga ülesmäge minema, kui teha meie poliitikas n-ö hokivahetus ja muuta meie maksusüsteemi nii, et rohkem ümber jagataks ja seda eelkõige ettevõtete ja ettevõtjate tulu arvelt.

Kõige selle juures presenteeritakse ideaalina Euroopa Liitu, mille järgi Eesti justkui peaks joonduma.  Praegune maksupoliitika tuleb ümber kujundada tarbimismaksudelt suuremale kapitali maksustamisele ja samas üle võtta Vana Euroopa heaoluühiskonna mudel, kus väga palju raha panustatakse  teemadele, millega reaalselt saavad tegeleda ainult väga rikkad riigid.

Unustatakse ära see, et «ideaalse» sotsiaalsüsteemiga riigid on täna n-ö Euroopa haiged mehed ja Euroopa on maailma haige mees, mille helgesse tulevikku majandusteadlased väga ei usu. Üldlevinud arvamus on see, et kogu Euroopa heaolu tase ajas langeb ja ühtlustub paarikümne aasta jooksul muu maailmaga tänasest oluliselt madalamal tasemel, sest tänu globaliseerumisele ei saa Euroopa lihtsalt endale enam sellist kulutamist lubada. Jah, Rootsi on positiivne näide. Aga see on maailma üks juhtivaid eksportijaid, kes on mõnuga eksportinud ja oma tööstust kasvatanud ka läbi viimase kahe maailmasõja. Aga see selleks. Läheme edasi. 

Ehk siis Eesti edu valem on väga lihtne - tuleb praeguste «kartellierakondade» asemel valida riigikogusse rahvakogujad, vabad kodanikud, ühtsed eestlased, paremad eestlased ja teised jõud, kes mingil juhul ei tohi olla seotud praeguste erakondadega. Pärast seda hakkab automaatselt Eesti elu paremaks minema. Ja kui siis veel tõsta ettevõtete tulumaksu, inimeste palka ja riigi kulutusi, siis tekib positiivne heaolu kasvamise spiraal, mida pole enam võimalik peatada ühelgi majanduskriisil.

Selle valemi juures on üks väike probleem. See eeldab seda, et ettevõtete tulu ja kasum (kokkuvõtlikult: Eesti majandus) on väljaspool objektiivset reaalsust eksisteeriv nähtus, mis pidevalt kasvab ja mille kasv kiireneb võrdeliselt sellega, mida rohkem sellest mudelist võetakse raha ära selleks, et lõimuda, kultuuri ja võrdõiguslikkust arendada, sotsiaaltoetusi maksta jne.

Kuna oluliseks peetakse just investeeringute Eesti riiki toomist, siis järelikult uutele investoritele vastupandamatu väärtuspakkumine on kõrgete palkade ja kõrgelt maksustatud kapitaliga riik, mis üritab emuleerida Prantsusmaa, Kreeka ja teiste kõrge võlakoorma ning minimaalse majanduskasvuga riikide heaoluühiskonda. Selle riigi sisemine ostujõud on sama suur kui üks tänav Manhattanil. Ja seda riiki juhivad väga tublid inimesed, kes on täiesti rikkumata varasema riigijuhtimise kogemusest.

Tasakaalustatuse huvides tuleb märkida, et ideed, mis puudutavad haridust, on head ja õiged. Aga need on kantud tervest talupojamõistusest ega erine kuidagi ka tänaste «kartellierakondade» arvamusest.

Võtame selle väärtuspakkumise veel kord kokku: kuskilt tuleb kapital, mis loob siin kõrgeltmakstud töökohti, maksab hea meelega ära suure osa sellest kasumist, mis jääb suure vaevaga väljaspool Eestit teenitud tulu (Eestisse mitte keegi meie pisikese koduturu pärast ei viitsi investeerida) selleks, et me saaksime siin heaoluühiskonda ehitada ja seda kõike sellepärast, et inimestel, kes ajaloolise juhuse tahtel on sündinud maa-alal, mis jääb praeguse Eesti piiridesse, oleks võimalikult hea elada.

Tsiteerides ühte pöördumisele allakirjutanut – mis on sellel pildil valesti?

Ma ei ole paduliberaal. Me usun sellesse, et ühiskond peab võimaluste piires järele aitama elu hammasrataste vahele jäänuid, et me peame panustama meie iibe tõstmisesse ja kultuuri säilitamisesse. Aga minus tekitab kõhedust see, kui levib arvamus, et Eestis (või Euroopas) elavad inimesed on kuidagi jumalast äravalitud seltskond, kellel on õigus paremale elule tänu sellele, et me juhtusime sündima just selles maailma osas.

Tõeliselt suurte ideaalidega inimesed võitleksid selle eest, et inimestel kogu maailmas oleks täpselt sama elatustase, et ka inimesed Hiinas, Senegalis ja Filipiinidel saaksid nautida täpselt samu hüvesid, mida me siin Eestis naudime. Et Bangladesh saaks rohkem edendada rahvuskultuuri ja Pakistanis oleks ka rahvademokraatia. Kui kõik inimesed on võrdsed ja väärivad inimväärset elu, siis miks ei taha me solidaarsed olla ka lätlaste ja venelaste suhtes, egiptlastest rääkimata. Ehk siis siin viskab sisse teatava annuse natsionaalsotsialismi ja silmakirjalikkust.

Ühendatud anumate seadus

Tuleme nüüd karmi tõe juurde – meil on Eestis täna suhteliselt hea elada tänu sellele, et meie riided, nutitelefonid, hipster-rattad ja iPadid on valmistanud inimesed, kes näevad ainult und meie igapäevasest elust. Meie hommikuse kohvi on kasvatanud talupojad, kes üritavad meeleheitlikult oma peret toita. Meil on täna suhteliselt hea elada tänu sellele, et Eesti oli iseseisvumisel Soome ja Rootsi naaber, mitte endine India provints. Kui kogu maailma palgad oleksid sama kõrged kui Eestis, siis meie tänane tunnetatav elatustase oleks tunduvalt madalam. Fakt.

Eestis on täna hea elada tänu ühendatud anumate seadusele. Eestis on hea elada tänu sellele, et meie piirkonna (mitte ainult Eesti) haridussüsteem on olnud piisavalt hea. Jah, ka Nõukogude Liidus oli midagi positiivset - mida tugevam on mingis riigis sõjatööstus, seda parem on reeglina haridusssüsteem ja eelkõige inseneriharidused.

Meil on hea elada tänu sellele, et meie naabrid on väga rikkad ja me oleme oma riigi alguses teinud julgeid samme, mis on radikaalselt olnud erinevad Prantsusmaa, Hispaania ja Kreeka samal ajaperioodil tehtud otsustest. Eesti inimesed on olnud piisavalt kõrge töömoraaliga, et ise lippu kõrgel hoida, mitte võidelda majanduse põhitõdedega ja saada aru sellest, et kulutada ei saa rohkem kui me teenime.

Meie riik on meie perede kogum. Selleks, et üks perekond oleks pikas perspektiivis elujõuline ja saaks lubada endale hobidega tegelemist, reisimist ja kasvamist, peavad mingid asjad olema paigas.

Vanemad peavad suutma piisavalt raha teenida. Selleks peavad nad tegelema asjadega, mida ühiskonnal on vaja ja mille eest ühiskond on nõus neile maksma. Ja pikas perspektiivis peame arvestama sellega, et maksjaks ei ole mitte Eesti ühiskond, vaid globaalne ühiskond. Ehk siis pere peab looma midagi, mis on maailmas vajalik ja hinnalt konkurentsivõimeline. Kurb tõsiasi on see, et maailma parima klaverimängija sissetulek on suurem kui maailma parima parmupillimängija oma.

Mida rohkem on peres lapsi, seda suurem on tõenäosus, et vanemad suudavad nautida meeldivat vanaduspõlve ka siis, kui nad on töötegemiseks liiga vanad või kui midagi peaks nendega juhtuma. Aga lapsed suudavad ise kasvada peretoitjateks ja eelmise põlvkonna eest hoolitsejateks vaid siis, kui nad saavad väga hea hariduse ja kodust kaasa kõrge töömoraali. Ja suurt perekonda saab endale lubada kahjuks jällegi vaid siis, kui pere sissetulek on piisav. 

Perekond ei saa kulutada rohkem, kui ta teenib. Jah, võib teha kaalutletud investeeringuid ja selle nimel võtta ka laenu. Aga kui perekond ostab endale uue kodu selle järgi, kui suurt laenumakset ta suudab endale täna lubada, arvestamata sellega, et Euribori kaheprotsendiline tõus automaatselt kahekordistab ka tema laenumakse, siis ta ei käitu ei targalt ega vastutustundlikult. Ja kui peaks juhtuma, et majanduskriisi tulemusena kaotab kinnisvara 20 protsenti väärtusest ja perekonna sissetulek alaneb samas 20 protsenti, siis läheb perekond pankrotti.

Hobidega (ehk siis asjadega, mis ei ole absoluutselt vajalikud inimese eksisteerimiseks ja soo jätkamiseks) saab tegeleda siis, kui on aega ja raha. Kinos ja teatris käia või vabatahtlikuna inimõiguste eest võidelda saab siis, kui pere majanduslik olukord seda võimaldab, kui lapsed on söödetud ja haritud.

Kui ühes külas elab kaks peret ja ühel läheb paremini kui teisel tänu sellele, et vanemad on rohkem õppinud ja töökamad, siis ei eeldata seda, et üks pere annab solidaarsusest teisele osa oma sissetulekust. Kui veel üks pere on teinud ohverdusi ja isa käib näiteks linnas tööl, sest külas piisavalt tasuvat tööd ei ole ja tänu sellele ei saa isa igal õhtul oma lapsi magama panna, siis ei eeldata vaikimisi seda, et ta peaks lisaks kinni maksma ka külateede paranduse.

Kui samas külas üks pere kasvatab enda ja teise pere jaoks sigu ja teine kartuleid ja nad vastastikku kaubitsevad, siis mitte mingi valemiga ei saa nende kollektiivne elatustase ajas tõusta ja kuskilt ei teki seda raha, et külla kool ehitada. Elu hakkab paremaks minema siis, kui nad töötavad rohkem ja hakkavad müüma oma toodangut ka naaberkülasse. Aga naaberkülas ilmselt on juba oma sea- ja kartulikasvataja. Ehk siis tuleb minimaalselt hakata vorsti või nahktagisid tegema. Ja äkki saab siis vorsti tegemisse poole kohaga tööle võtta ka kartulikasvataja.

Millegipärast on nii, et kui lihtsaid majandustõdesid esitada pere näitel, siis keegi sellele vastu ei vaidle. Ja need majandustõed ei muutu, kui me liidame kokku kümme või miljon peret. Aga millegipärast käsitletakse meie riiki mitte meie inimeste ja inimvõimete kogumina, vaid mingi umbisikulise nähtusena, kus elementaarsed reeglid enam ei kehti ja kus väärtus tekib õhust.

Vaikimisi aktsepteeritav on see, et riigil peaks olema oma elanike ees mingid kohustused, mis on suuremad, kui sellesama riigi elanike koguvõimekus neid kohustusi täita.

Eestit ei päästa rahvakogumine ja vägisi Vana Euroopa heaoluühiskonna kopeerimine läbi olemasoleva pisku ümberjagamise. Meie majandus kasvab siis, kui me suudame toota asju, mida läheb vaja inimestel väljaspool Eestit. Eesti sees agressiivne raha ühest taskust teise tõstmine raha koguhulka ei kasvata. Selleks on meil vaja inimesi, kes suudavad ise toota väärtust, mida globaalselt hinnatakse ja ka teised enda heaks tööle panna. Eksport ja haridus. Need on investeeringud, mis toovad tagasi ja mida võib vajadusel kasvõi laenurahaga finantseerida. 

Rassiteooriad on õnneks jäänud eelmisesse sajandusse ja me ei ole rahvusena rohkem väärt kui meie naabrid. Meil ei ole jumalast antud õigust elada paremini kui ühelgi teisel rahvusel maailmas. Meie heaolu sõltub sellest, kui palju me suudame maailma jaoks tunnetatavat väärtust luua ja kui palju me oleme valmis selle nimel ise pingutama ja kohati lühikeses perspektiivis ebapopulaarseid otsuseid tegema.

Valimised on ühiskondlik hange, kus me ostame endale valitsemisteenust. Selle asemel, et otsida uut vabakondlikku hõbekuuli, nõuame nii oma praegustelt kui potentsiaalsetelt valitsemisteenuse pakkujatelt nägemust selle kohta, kuidas nad aitavad muu maailma arvelt meie ettevõtete kogutulu kasvatada ja kuidas nad meie haridussüsteemi arendavad. Siis ja ainult siis on meil vanaduspõlves piisavalt hea elu ning meie lastel ja lastelastel on võimalik nautida eestikeelset haridust ja kultuuri riigis, mis suudab ennast ka ise kaitsta.

Märksõnad
Tagasi üles