Jagan Martin Ehala arvamust (PM 8.02), et poliitilise võõrandumise ületamiseks pole meile vaja uusi erakondi, vaid hoopis uut valimisseadust, seda aga on tänases Eestis võimalik tekitada vaid n-ö revolutsioonilisel teel. Jagan ka professori artiklis esitatud kriitikat praeguse valimiskorra puuduste kohta. Kahe postulaadi vahele jääb aga küsimus «kuidas?».
Raske on kujutleda meie kaaskodanikke püstitamas Toompeale mingit «valimis-Maidani». Ja kui isegi otsida midagi geneetilisest mälust ja jõuda Mahtra sõjani, siis ka seal lasid meie esivanemad end peksta mitte niisama mässumeelest, vaid ikka toetudes «uuele seadusele» ja keeldudes allumast vanale.
Seega, enne kui revolutsioonist rääkida, on vaja tekitada paber, mille nimel sellele üles kutsuda. Teha valimisseadust, mis rahva tegelikku tahet maksimaalselt arvestaks, pole aga lihtne. Iga katse praegust seadust muuta viib meid tulemuseni, et üks 1991. aastal loodud valimiskorra tugevamaid jooni on paradoksaalselt just võimalikult väikese osa häälte «kaotsiminek». Ja ometi on põhiline etteheide, mida seoses valimistega kuuleme, et «valisin Jüri, aga parlamenti sai hoopis Mari».
Tegelikult ei saa sinna mitte suvaline Mari, vaid ikka see, kes on Jüri valimisprogrammiga samal seisukohal. Päris kaotsi läks viimastel valimistel vaid 10,5 protsenti häältest, mis olid antud alla valimiskünnise jäänud erakondadele või üksikkandidaatidele. Samas võib ühemandaadilistes valimisringkondades parlamendis esindamata jääda koguni 49 protsenti valijate häältest.
Valimissüsteemi uisapäisa muutes on kerge jõuda soovitule vastupidistele tulemustele. Kindlasti oleks populaarne idee kaotada üleriigilised nimekirjad ja jagada kõik mandaadid kohapeal. Paraku raskendaks see väiksemate erakondade parlamenti pääsemist veelgi, sest tõstaks valimiskünnise näiteks Lääne-Virumaal koguni 20 protsendini ning võiks tekitada olukorra, kus erakond, kes kogub küll kõigis ringkondades seitse protsenti häältest, riigikokku ei saakski.
Kõige enam sooviks rahvas kindlasti «lihtsat» süsteemi, kus mingit häälte ülekannet ega summeerimist ei toimuks ja parlamenti pääseksid ringkondadest kõige rohkem hääli kogunud inimesed või koguni 101 kõige enam hääli saanud inimest üle Eesti. Tulemuseks võiksime aga saada olukorra, kus näiteks 90 protsendi valijate toetuse saanud kümnele riigikogu liikmele seisaksid vastu 90 inimest, kelle taga on vaid kümme protsenti häältest.
Tavapopulismist lähtudes me õiglast valimissüsteemi kindlasti ei saaks. Isiklikult leian, et Eesti päästaks praegu poliitilisest punnseisust üleminek süsteemile, kus osa parlamendist valitaks ühemandaadilistest ringkondadest (isikuvalimistena) ja osa üleriigiliste parteinimekirjade alusel. See vajaks aga muidugi põhiseaduse muutmist, mis on vaevaline. 2015. aasta valimised toimuvad paratamatult praeguse seaduse alusel ja tõenäoliselt pääsevad parlamenti vaid neli suurt erakonda. See teadmine mõjub üsna masendavalt. Midagi aga jõuaks ehk ikka veel teha. Selleks tuleks survestada riigikogu võtmaks vastu kolm parandust valimisseadusse: alandada erakondadele valimiskünnis nelja protsendini, anda üksikkandidaadile mandaat, kui ta kogub 0,75 kvoodist (nagu praegu saavad erakonnanimekirjad), ja avada erakondade üleriigilised nimekirjad, jagades seal kompensatsioonimandaadid kogutud häälte suhtarvu alusel. Need parandused oleksid võimalikud ilma põhiseadust muutmata.
Kindlasti oleks aga vaja kutsuda ellu töögrupp uue valimiseaduse väljatöötamiseks, paludes seda juhtima meie selle ala suurim spetsialist professor Rein Taagepera. Kui seda ei tee president, siis võiks algatuse enda kätte võtta näiteks Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.