Ahto Lobjakas: Euroopa zombi Ukrainas

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et Ukraina on doomino, mille langemisel jäävad kaitseta järgmised riigid, ja sellest ohust saadakse Ida-Euroopas väga hästi aru.

Jacques Poos, Luksemburgi välisminister 1991. aastal, ütles teel rahukõnelustele Jugoslaavia ja Sloveenia vahel surematud sõnad: «Euroopa tund on tulnud.» Ta ei mõelnud neid sõnu nii, nagu nad eesti keeles kõlavad: lõpp on käes. Ta mõtles neid indogermaanlike, risbieterlike triumfikuulutajatena. Eesti moodi olnuks ta sõnad prohvetlikud – ja olemata jäänuks nii ehk palju absurdset ja nurisünnituslikku, mis Euroopa Liidu välispoliitikat sellest hetkest on saatnud.

Ajalugu kleepis Poosi sõnad oma prügikorvile. Asjad Balkanil läksid ligi kümnendiks põrgusse, hukkus kümneid tuhandeid inimesi. Oma tundi mitte oodanud USA pidi tulema ja tegema, mis verelaskmise lõpetamiseks vaja.

1991. aasta juhatas sisse kahe peaga Euroopa Liidu välispoliitika, mille skisofreenia vilju näeme nüüd Ukrainas. Selle välispoliitika esimene pool realiseerus laienemises, viies ELi teiste seas Eesti (ja lubades sama Balkanilegi).

Sama poliitika teine pool tõukub aga esimese põhjustatud ehmatusest. Selle nimi on naabruspoliitika. Naabrite jaoks ei jätkunud ELil enam seda hinge ja õhinat, mis tagasivaates lahutas otsustavalt ELi pääsejad väljajääjatest.

Esimest välispoliitikat – laienemist – kandis usk: ajalukku, progressi ja teistesse tiivustatud väärtustesse. 2002. aastal võis Taani peaminister laienemise lahtisi otsi sõlmides manitseda tõrkuvat Hollandi kolleegi ajaloo kohtuga. 2004. aastal jõudis naabruspoliitika oma kõrgveemärgini, kui Euroopa Parlament nimetas Ukrainat Euroopa riigiks.

Edasi sai tulla vaid mõõn, selle ajaloolise veeuputuse vastand, mis on olnud Ida-Euroopa riikide suurim õnnistus pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.

«Nüüd aga vaid kuulen / [mere] melanhoolset, pikka, lahkuvat ohet,» kirjutas inglise luuletaja Matthew Arnold 19. sajandi keskel. Ta leinas usuga põimunud eluviiside allajäämist uue aja pealetungile. Kuid ta sõnad sobivad kui rusikas silmaauku praeguses Euroopas – ja Ukrainas –, kus veerand sajandit valitsenud usk tulevikku nüüd kaduma hakkab. Usk, mis kasvab tegelikult välja samast kännust, mille järele ohkas Arnold. EL, mis keelas Ukrainale liitumislootuse (päevapoliitilistel põhjustel), on jätnud kuivale need tuhanded inimesed, kes on Kiievis ja mujal Ukrainas silmitsi Berkutiga.

Lootust, et Euroopa end ümber pööraks, on väga vähe. ELi saavutused lõhestatud ühiskondade kokkuliitmisel on pehmelt öeldes kehvad. Ukraina on suur riik ja tema taga on Venemaa. ELi käed on lühikesed: tema naabruspoliitika toimimise esimene eeldus on naabrite koostöötahe.

Ja nii ei toimi idanaabruspoliitika nüüd enam kusagil (kui Gruusia ja Moldova teatud mööndustega välja arvata). Ukrainas on naabruspoliitika üleöö paljastatud sellena, mis ta on olnud algusest peale: zombina. Temas pole sees seda hingeõhku, milleta ei ela ega kesta ükski tõeliselt edukas poliitika. Teda ei kanna ajaloo tulvaveed, neid pole Euroopal enam kusagilt võtta.

Ühiskonnad väljaspool ELi piire, kelle valitsused ei suutnud või ei osanud õigel ajal oma paate laienemispoliitikasse tüürida, asuvad nüüd paradoksaalses ajaloolises limbos ehk varjusurmas. Nendes elab – nagu Ukraina meile näitab – miljoneid «Euroopa inimesi», kelle Euroopa Liit Euroopa kehastusena on aga jätnud oma mitteeuroopalike valitsuste küüsi.

Herman Van Rompuy, ELi ühe peatselt lahkuva «presidendi» sõnad hiljutisel Müncheni konverentsil on neile inimestele sobivaks hauakirjaks: «Meie (loe: Euroopa Liidu) suurim präänik on meie eluviis, meie valusaim piits kinnine uks.» Rompuy lisas valitud maailma asjade otsustajate ja nende saatjate ees: «Aeg on meie poolel.»

Selle «meie» sekka ei kuulu aga ettenähtavas tulevikus ei Ukraina ega ükski teine riik ida pool ELi Ida-Euroopa liikmesriike. ELi laienemine Ukrainasse ega mujale ei ole teema, mille ühenduse juhid julgeksid praegu tõsimeeli päevakorda võtta. Põhjusi on mustmiljon, alates võimalike uute kandidaatide kehvast seisust, sisekonfliktidest ja paljust muust sellisest. Peamine nende seas on aga vana Euroopa väsimus uuest Euroopast.

See viimane on väsimus, mis ei tunne ELi piire ja ohustab seetõttu Eestitki – kuna ta käib käsikäes Venemaa pealetungiga. Ukraina on doomino, mille langedes jäävad kaitseta järgmised. Sellest ohust saadakse Ida-Euroopas väga hästi aru. Üks arusaamise sümptomeid on «Ida-Euroopat pole enam olemas»-jutud idaeurooplaste ja nende poolehoidjate seas (üliaktiivne Anne Applebaum on üks paremaid näiteid).

Riikide «euroopalikkust» mõõdavad Ida-Euroopa kaotajad ajaloolise harjumuse ja loomuliku solidaarsuse asemel valitud majanduslike indikaatoritega, nagu eelarvedefitsiit. Poola lööbki nii kõrge kaarega Portugali. See aga pole siiski enamat kui kamuflaaž, püüd näida läheneva röövlooma ees kellegi teisena. Meiegi kuuleme üha valjemalt lahkuva laine melanhoolset ohet.

ELil on Ukrainas kaks varianti. Üks on reaalpoliitika koos oma ennustatava kurva lõpuga. Jacques Poosi vaim hõljus üleeile Kiievi kohal, kui Janukovõtš võttis vastu Venemaa presidendi Vladimir Putini ja USA asepresidendi Joe Bideni kõne, Saksamaa kantsleri Angela Merkeli oma aga mitte. Teine oleks meeleheitlik, ilmselt ebaõnnestumisele määratud, kuid vähemalt õilis katse abistada «oma inimesi» Kiievis – neid, kes tahavad elada nagu Van Rompuy «meie».

See nõuaks naabruspoliitika zombi pea peale asetamist: valmisolekut viimases hädas mööda vaadata suveräänsusest, legitiimsusest, isegi territoriaalsest terviklikkusest – mis kõik on relvad Janukovõtši arsenalis. See nõuaks sildade ehitamist, mis ulatuksid nendeni, kes kuulata tahavad. See nõuaks Venemaa vastaspooluseks olemist.