Matthew Crandall: piirileping ja rahvuslik narratiiv

Matthew Crandall. Foto: Erakogu

Matthew Crandall kirjutab, et suhete normali­seerimist Venemaaga ning piiri juriidilist sätestamist saab nii Eestile kui eestlaste suveräänsusele ainult positiiv­seks pidada. See on parim viis austada nende ohvreid, kes on pidanud kannatama vaba Eesti nimel.

Mõni aasta pärast seda kui Eesti Vabariik oli saavutanud iseseisvuse, sätestati Uruguays Montevideos vastu võetud konventsioonis neli riigi suveräänsuse põhitunnust: alaline elanikkond, määratletud territoorium, legitiimne valitsus, võime astuda diplomaatilistesse suhetesse teiste riikidega. Suveräänsuse definitsioone on mõistagi mitmesuguseid, aga see on seniajani üks tähtsamaid.

Nüüd astus Eesti märkimisväärse sammu oma suveräänsuse kindlustamisel, sõlmides piirilepingu Venemaa Föderatsiooniga. See on tekitanud negatiivseid tundeid paljudes, kes ekslikult arvavad, et uue piiriga soostudes vähendab Eesti Tartu rahulepingu tähtsust.

Tartu rahulepingu väärtus ei seisne piiri kui sellise paika panemises, ehkki Jaanilinn, Petseri ja Irboska on kaunid kohad. Selle väärtus seisab Eesti rahvusriigi loomises. Määratletud territoorium on äärmiselt oluline igale riigile. Piirilepingu sõlmimine Vene Föderatsiooniga ainult tugevdab Eesti suveräänsust.

Piirilepingu sõlmimise kriitikud soovivad üldiselt kaht asja, mis nende arvates on seotud. Nad soovivad, et piir kulgeks 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud joonel ja et Venemaa tunnustaks ühtlasi rahulepingu enda väärtust. See tähendaks, et Venemaa astub sammukese lähemale tunnistamisele, et NSV Liit annekteeris Eesti ebaseaduslikult.

Miks on Eesti rahvuslastel nii suur tung Jaanilinna ja Petseri järele? Selle taga ei ole soov näha Eestis veel 50 000 venekeelset elanikku. Selle taga on veendumus, et piir ise on ainuke vahend, millega saab säilitada 1920. aasta rahulepingu tähenduse. Jäiga seisukoha võtmisega tegutsevad nad riigi huvide vastu ja õõnes­tavad otseselt Tartu rahulepingu eesmärki, milleks oli Eesti rahvusriigi loomine.

Need kriitilised seisukohad tulenevad soovimatusest loobuda traditsioonilisest eesti rahvuslikust ohvrinarratiivist. Eesti rahvas on võõrjõudude tõttu rängalt kannatanud. Selle narratiivi puhul on kaks võimalust. Esimene on kannatamise edasikestmine. Nii võimegi näha pessimistlikku suhtumist Eesti elu peaaegu kõigisse tahkudesse kehvast palgast kehva ilmani.

Kuigi Eestis ongi paljudel tõsiseid raskusi, muutub see suhtumine lausa koomiliseks, kui võrrelda elu ehtsas põrgus, mida peavad miljonid inimesed maailmas tänapäevalgi taluma kodusõdade, põudade ja näljahädade ning taudide tõttu.

Teine strateegia on lükata vabanemispäev edasi tulevikku austusest nende vastu, kes on minevikus kannatanud. Need, kes eesti rahvuslikku narratiivi sel moel käsitlevad, ei keskendu mitte tänastele, vaid mineviku kannatustele. Selle kohaselt peame elama minevikus, kuni lõpuks saabub suur vabanemispäev.

Sel üleval päeval kannatavad kuritegude eest vastutavad inimesed sama suurt piina kui nende ohvrite järglased praegu. Siin tulebki mängu piirileping. 1920. aasta omast erineva piiriga leppimine kaotab võimaluse niisuguse vabanemispäeva saabumiseks, mil Venemaa vabandab Nõukogude Liidu poolt korda saadetud kuritegude eest ning Eesti saab samasuguseks eestlaste rahvusriigiks, nagu ta oli enne Nõukogude okupatsiooni.

Piirileping on rohkem kui lihtsalt üks leping – see on uue rahvusliku narratiivi omaks võtmine. Uue rahvusliku narratiivi kohaselt on vabanemine juba toimunud ja Eestist on saanud edukas riik. Tegelikult ei ole edu küll jõudnud veel suure osa inimesteni, mistõttu paljud on praeguse valitsusega rahulolematud. Valitseval koalitsioonil ongi kahtlemata palju puudusi, aga neid ei tohiks hukka mõista uue rahvusliku edunarratiivi omaksvõtmise eest. Soome tegi sama juba aastakümnete eest.

Soome teadis, millal võidelda ja millal ridu koondada. Kui küsimuse all oli iseseisvus, võideldi. Sõdade järel jäi Soome iseseisvus puutumata, aga Karjala kaotati. Tuli langetada valik, mis tähendas enamat kui lihtsalt välispoliitilist strateegiat.

Soome valis neutraalsuse ja ettevaatlikkuse strateegia. See oli nutikas otsus, mis võimaldas Soomel vältida edasisi konflikte. Kahtlemata oli palju neid, kes tundsid kibedust nii suure territooriumi kaotamise pärast. Ent mineviku kannatustele keskendumise asemel otsustati Soomes koondada tähelepanu tulevikule.

Soome, millel puudusid näiteks Norra ressursid, suutis kerkida üheks maailma austusväärsemaks riigiks. See ei olnud juhuslik tulemus, vaid selle taga seisis rahvas, kes oli otsustanud rajada parema tuleviku, mitte aga jääda kinni mineviku valupunktidesse.

Et Eesti hakkaks sarnanema Soomega, tuleb minna samalaadset teed pidi, astudes targu samme, mis toovad kaasa parema tuleviku. Kui ka eestlased võivad olla õigustatult pettunud valitsevas koalitsioonis, ei tohiks nad lasta end peibutada neil, kes soovivad tagasi lükata uue rahvusliku narratiivi.

Piirileping ei muuda Tartu rahulepingut tähtsusetuks ega määri nende au, kes on toonud ohvreid Eesti eest. Piirileping Venemaaga on pisike samm normaalsete suhete suunas. Normaalsed suhted Venemaaga parandavad ühiskonna kokkukuuluvust, vähendavad julgeolekuohte ja etendavad positiivset osa võitluses eesti rahvusliku narratiivi pärast.

Sel on oma väike osa selles, et Eestist võiks saada just selline riik, mida nii paljud on soovinud. See oleks parim viis austada nende mälestust, kes on kandnud ohvreid vaba Eesti nimel.

Autor on Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor.