Tartu Ülikooli professor, õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Kadri Inselberg kirjutas esmaspäevases lehes riigikohtu pretsedendist, pärast mida on vangid hakanud hulganisti pankrotiavaldusi esitama («Vangid lähevad massiliselt pankrotti», PM 17.02). See on tekitanud meelehärmi ja küsimuse: kas see on õigustatud?

Me võime leida päris palju ka sellist hoiakut, et üksikisiku pankrotti, st sellist võimalust, et üksikisik viie aasta jooksul seadusega ette nähtud tingimusi järgides saaks oma võlakohustustest vabaneda, ei ole üldse vaja – inimesed peaksid võetud kohustused täitma. Siiski on paljudes riikides jõutud seisukohale, et ühiskonnale on kasulikum, et ka isikud, kellel on üle jõu käivad võlad, ei kaoks produktiivsest elust võlakohustuste survel peitu. Selline peidus inimene ei panusta tavaliselt ühiskonna kogutoodangusse nii palju, kui ta muidu panustaks, ning ka juhul, kui tal on tegelikult töö, töötab ta mitteametlikult ega maksa makse.

Seetõttu ongi välja mõeldud protseduurid, mille järgi jäävad üle jõu käivate võlakohustuste kandjad ilma sellest varast, mida neilt täitemenetluse korras ära võtta saab.

Viie aasta jooksul peavad nad näitama, et teevad oma parima sissetuleku saamiseks ning see laekub usaldusisiku arvele, kes ainult teatud protsendi edastab võlgnikule ja ülejäänu arvelt täidab tema võlakohustusi. Viie aasta pärast on võlgnikul võimalik kõigist selleks ajaks rahuldamata võlakohustustest vabaneda. Eeldatakse, et seejärel hakkab se e isik taas ühiskonnas produktiivselt osalema, sest tal pole enam vaja ennast võlausaldajate eest peita.

Vangide puhul on spetsiifiline see, et viis aastat, mis teiste võlgnike puhul peaks demonstreerima, et võlgnik tõesti heas usus püüab võlga kustutada, on vang ikkagi vangis, kus tema raskused pole seotud sellega, et ta läbib võlgadest vabanemise perioodi, vaid sellega, et ta sel perioodil peab kandma vanglakaristust.

Sellist spetsiifilist olukorda tõenäoliselt pankrotiseaduse kirjutamisel ei arvestatud. Praegu ei näe pankrotiseadus vangide kohta ette mitte mingit erandit ning seetõttu oli ka loogiline, et riigikohus pidi sellise otsuse tegema. Kuid avalikkuses tekkinud meelepahal tundub siiski olevat päris oluline alus, vangid ei saa kuidagi vangistuses oleku ajal demonstreerida, et nad teevad viie aasta jooksul kõik endast oleneva, et kohustusi võimalikult suures ulatuses täita ning samal ajal ise elavad väga piiratud materiaalsete võimalustega.

Nende materiaalne kitsikus tuleneb eelkõige sellest, et nad kannavad karistust. Seetõttu võib olla põhjendatud pankrotiseaduse täiendamine sättega, mille järgi vangistuses olev isik ei saa esitada võlgniku kohustusest vabastamise avaldust.