Juhtkiri: las see jäädagi nii

Foto: Urmas Nemvalts

Riigikogu riigikaitsekomisjon soovib lisada neljateistkümnele lipupäevale veel ühe, 23. aprillil tähistatava veteranipäeva. Idee alles teist korda tähistatava päeva olulisust lipuheiskamisega kinnitada on kena. Ehkki sõnal «veteran» on meie jaoks veidi mineviku hõngu juures, on see päev mõeldud tänamaks neid, kes on iseseisvusajal sõjalistel välisoperatsioonidel käinud ning aidanud rahvusvahelisi kohustusi täites tagada meie julgeolekut.

Oluline on aga, et lipupäevade rohkuse tõttu ei kaoks inimestel isiklik side lipuga ja sellega, mida see nende jaoks tähendab. Riigilipp ei tohiks saada vaid riigi asjaks, see peaks jääma ka inimeste omaks. Just nagu ei saa komisjonid mõnd päeva meie jaoks tähtsaks kuulutada, kui me ise nii ei arva.

Lähenev vabariigi aastapäev on üks neist kolmest päevast (teised kaks on taasiseseisvumispäev ja võidupüha), mil inimesed ka kodumajale lipu peaksid heiskama. Tähtsam on aga see, et nad seda teha tahaksid. Muidu võiks ju riik sama hästi tellida lipupanemisteenuse, ja ükski maja ei jääks liputa. Soovi ei saa kasvatada ettekirjutustega, milline täpselt peab olema lipusinine, või murega, mis saab, kui lipp ei vasta päris täpselt sellele, mis Eesti lipu seaduses kirjas. Soov, vastupidi, tuleb ise, ettekirjutuste kiuste. See aga tähendab ka seda, et lipp ei saa olla «valet värvi» või veidi kulunud.

Kui aastatel 1988–89 lippe ise kodudes poolsalaja valmistama hakati, oli sinine väga harva too õige, reeglitekohane sinine. Kui kangast värviti, siis värviti selle värviga, mis just olema juhtus ja mida hankida õnnestus. Ja kuna lippu oli aastakümneid peamiselt vaid mälus hoitud, siis oli enam-vähem iga sinine just see õige sinine.

Mõnes peres lasti needsamad isetehtud lipud kirikus pühitseda. Mõni pere paneb lipupäeval majale sellesama, poolsalaja kodus tehtud lipu, sest see tähendab neile midagi. Praeguseks on need lipud pleekinud ja veidi lapitud ega näe sugugi välja sellised nagu poes müüdavad polüesterkangast reeglitekohased sinimustvalged. Kas neid lippe ei tohiks kasutada, sest nad ei näe välja sellised, nagu ettekirjutuse järgi olema peab? See oleks naeruväärne.

Need isetehtud lipud pole ainsad, millel on oma lugu. On peresid, kus esimese sinimustvalge ostis esimestel päevadel, kui need müügil olid, vanaema, ja lipp on senini kasutusel, juba kolmandat põlve. Reeglitekohane sinine PANTONE 285 on seal mitu tooni heledamaks kulunud, servad mõnes kohas õmmeldud. On peresid, kus lipp osteti pulmapäeval, oma esimesse oma majja kolimisel või esimese lapse sünni puhul. Need tähendavad rohkem kui lippu, need tähendavad inimese väga isiklikku sidet oma koduga. Ja seda vist peakski lipp tähendama.

Seadused ja reeglid on vajalikud, aga pühaduse puhul on neist vähe abi. On hea, et lipu suhe inimesega on muutunud palju vähem formaalseks. Ja las see jäädagi nii.