Mikk Salu: ootame sõda?

Mikk Salu Foto: Toomas Huik

Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise vastastest võib emotsionaalsel tasandil aru saada. Õigu­s on ju meie poolel. Aga ratsionaalsel tasandil on siiski väga raske nende mõtetega kaasa minna. Sest mis on alternatiiv? Mis on nende pakutud lahendus? Õigupoolest tunnistavad nemadki, et Eestil endal polegi nagu midagi teha. Pole lihtsalt nii, et kui valiks parema välisministri, kes vehiks rohkem kätega ja räägiks kohe eriti sisendusjõulise häälega, siis tuleks läbimurre. Ei, imet ei sünni. Ja nii räägitaksegi lahendusena ootamisest. Ärme sõlmi lepingut, ootame paremaid ja sobivamaid aegu.

Aga millal see parem aeg saabub? Ajalugu, nii Eesti kui ka teiste Euroopa maade ja vist üldse enam-vähem kõigi maailma riikide oma, näitab, et on ainult üks aeg, mil riigipiirid muutuvad. See on sõda ja pärast sõda. Oota­me siis sõda? Vaevalt. Ja kui see peaks ka tulema – ptüi-ptüi-ptüi –, on Eestil niikuinii palju tähtsaimaid küsimusi lahendada kui see, kas piir läheb viis kilomeetrit siit- või sealtpoolt Petserit.

Kui tegu pole just väga suure või väga rikka riigiga (ja kõige parem mõlemat korraga), kelle liigutuste peale maailm pöördub, paistab toimivat teistsugune välispoliitikastrateegia. See on strateegia «kasuta juhust ja haara igast võimalusest».

Ka Eestit on see hästi teeninud. Teenis 1918. aastal, kui Vene vägede lahkumise ja Saksa vägede saabumise vahel tekkis hetkeks aken, kuigi ka siis oli neid, kes soovitasid ooda­ta rahulikumaid aegu. Teenis hästi iseseisvuse taastamise ajal 1988–1992, teenis hästi, kui saime Vene väed Eestist välja. Teenis hästi, kui saime Euroopa Liitu ja NATOss­e, kuigi ka kõigil neil puhkudel oli neid, kes rääkisid, et ootaks veel, äkki saame mõne sobivama lepingupunkti, äkki leiame parem aja. Tagantjärele võib muidugi alati leida ka pisiasju, mille kallal norida, aga suures plaanis strateegia «haara võimalusest» töötab.

Ootajatel pole nii hästi läinud. Moldova ootab endiselt, et Vene väed Dnestri äärest lahkuksid. Ukraina ootab Sevastoopoli kohta sedasama. Gruusia ootas ka ja kui lõpuks oota­misest väsis ja otsustas ise aega tagant kiirustada, saigi selle, mis piire muudab, ehk sõja. Ainult et kui midagi muutus, siis veel rohkem Gruusia kahjuks.

Jah, ka Jaapan ootab piirilepingut Venemaaga. Nad on juba seitsekümmend aastat ooda­nud ja kui vaja, ootavad seitse korda seitsekümmend veel. Jaapan võib seda endale lubada, sest Jaapan on väga suur, väga rikas ja väga-väga saare peal. Pealegi, erinevalt Eestist, kellel on Venemaaga terve riigipiir paika panemata, käib Jaapani ja Venemaa puhul vaidlus ainult paari kaljutüki üle. Muuseas, eilsel Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise pressikonverentsil vastas Sergei Lavrov ka ühele Jaapanit puuduvale küsimusele, kasutades vastuses kolm korda fraasi «sõda lõi reaalsuse». Kas on veel vaja puust ja punaselt ette teha? Sõda teeb riigipiire. Kas hakkame ootama?