P, 25.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hardo Pajula: meie aja Einsteinid

Hardo Pajula
Hardo Pajula: meie aja Einsteinid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Laupäevane Postimees andis hea ülevaate meie talisportlaste tegemistest Sotši olümpiamängudel. Mulle meeldis eriti see, et Mart Juure kaugelt liiga pessimistlikku reportaaži tasakaalustas «Nädala nägude» uljas nupuke. Selgus, et väikese rahva suur tütar laskesuusataja Grete Gaim on kandnud sinakashalle läätsi, joonud kohvi ROKi presidendi Thomas Bachi seltsis ning päästnud planeedi. Nimelt andis tegus suusapreili koos oma koondisekaaslasega allkirja petitsioonile, mis kutsub maailma tipp-poliitikuid üles reageerima kliimamuutustele. Seda kõike on ühe sprindidistantsi jaoks ikka päris palju.

Mõned ajavööndid lääne pool, eelmiste talimängude kandis, on Grete Gaimi mõttekaaslane Michael E. Mann võtnud seevastu sihikule elava märgi. Pennsylvania Ülikooli ilmastiku-uurija kaebas paar aastat tagasi laimamise eest kohtusse National Review’ kolumnisti Mark Steyni. Äärmiselt terava sulega alati poleemiline Steyn on olnud aastaid ebamugav pind Ameerika õigesti mõtleva eliidi silmas. Kõnealusel juhul süüdistas ta ökokiriku elavat pühakut oma uurimisandmete võltsimises ja intellektuaalses pettuses. Steyn võrdles oma artiklis muuhulgas Manni USA legendaarse kommionu Jerry Sanduskyga: «Michael Mann on klimatoloogia Jerry Sandusky, ainult et laste pilastamise asemel on ta pilastanud ja piinanud lähteandmeid.»

Alguses ei kahelnud keegi Steyni võidus, kirjutas möödunud nädala Spectatoris Briti kliimaskeptik James Delingpole. Esiteks on hea nime kahjustamist Ühendriikide kohtutes väga raske tõestada, teiseks on Michael Mann riigi rahakoti peal elav avaliku elu tegelane, kes ei tohiks iga torke peale kohe kohtusse kituma tormata. Pärast seda, kui Columbia ringkonna ülemkohus Steyni ettepaneku kohtuasi tagasi lükata aga kahel korral rahuldamata jättis, on olukord rajal muutunud. Mann on Steyni teises tiirus kinni püüdnud ja võib kolmandasse juba esimesenagi jõuda.

Võrreldes preili Gaimiga on Michael Mannil laiem sportlik taust. 2003. aastal populaarteadusliku ajakirja Scientific American poolt USA 50 juhtiva teadusvisionääri hulka valitud Mann sai kuulsaks oma viis aastat varem avaldatud «hokikepi graafikuga». Manni ja tema kahe kaasautori mitmesugustele lähendmuutujatele ja uuenduslikele statistilistele võtetele rajanenud artikkel näitas 1000-aastase aegrea taustal (kepi vars) globaalse keskmise temperatuuri järsku tõusu 20. sajandil (kepi laba).

Zeitgeist’ile vastanud teadustöö avas autoritele rikkalikud riikliku rahastamise kraanid ning tegi neist üleöö lobasaadete hinnatud külalised. Manni ja tema kaasautorite graafikut kasutas oma Oscari võitnud dokumentaalfilmis «Ebamugav tõde» ka Al Gore ise. Miks kaitseb meie aja Einstein oma reputatsiooni nüüd aga mitte teadus-, vaid tsiviilkohtus? Siin on kaks põhjust: üks tehniline, teine üldisem. Kolleegidest kriitikute sõnul annab Manni «innovatiivne statistiline mudel» igasuguste lähteandmete korral tulemuseks hokikepi. Laiemas plaanis on aga kogu inimtekkelise globaalse soojenemise teooria formuleeritud nii, et seda polegi võimalik empiiriliselt ümber lükata. Kui nii, siis pole paraku tegemist ka teadusliku teooriaga.

Ma ei ole kliimateadlane, ei oska hinnata inimtegevuse mõju igavesti muutuvale ilmastikule ja pean seetõttu uskuma Grete Gaimi, et asi on tõsine. Ent asi on tõsine veel mitmel muulgi põhjusel. Minu jaoks on kõnealune kohtuasi märk sellest, et progressiivsem osa kirikuisad lääne vaimse püramiidi tipust tõrjunud teadlaskonnast ei näe inkvisitsioonis midagi taunitavat.

Märksõnad
Tagasi üles