Mõned ajavööndid lääne pool, eelmiste talimängude kandis, on Grete Gaimi mõttekaaslane Michael E. Mann võtnud seevastu sihikule elava märgi. Pennsylvania Ülikooli ilmastiku-uurija kaebas paar aastat tagasi laimamise eest kohtusse National Review’ kolumnisti Mark Steyni. Äärmiselt terava sulega alati poleemiline Steyn on olnud aastaid ebamugav pind Ameerika õigesti mõtleva eliidi silmas. Kõnealusel juhul süüdistas ta ökokiriku elavat pühakut oma uurimisandmete võltsimises ja intellektuaalses pettuses. Steyn võrdles oma artiklis muuhulgas Manni USA legendaarse kommionu Jerry Sanduskyga: «Michael Mann on klimatoloogia Jerry Sandusky, ainult et laste pilastamise asemel on ta pilastanud ja piinanud lähteandmeid.»
Alguses ei kahelnud keegi Steyni võidus, kirjutas möödunud nädala Spectatoris Briti kliimaskeptik James Delingpole. Esiteks on hea nime kahjustamist Ühendriikide kohtutes väga raske tõestada, teiseks on Michael Mann riigi rahakoti peal elav avaliku elu tegelane, kes ei tohiks iga torke peale kohe kohtusse kituma tormata. Pärast seda, kui Columbia ringkonna ülemkohus Steyni ettepaneku kohtuasi tagasi lükata aga kahel korral rahuldamata jättis, on olukord rajal muutunud. Mann on Steyni teises tiirus kinni püüdnud ja võib kolmandasse juba esimesenagi jõuda.
Võrreldes preili Gaimiga on Michael Mannil laiem sportlik taust. 2003. aastal populaarteadusliku ajakirja Scientific American poolt USA 50 juhtiva teadusvisionääri hulka valitud Mann sai kuulsaks oma viis aastat varem avaldatud «hokikepi graafikuga». Manni ja tema kahe kaasautori mitmesugustele lähendmuutujatele ja uuenduslikele statistilistele võtetele rajanenud artikkel näitas 1000-aastase aegrea taustal (kepi vars) globaalse keskmise temperatuuri järsku tõusu 20. sajandil (kepi laba).
