/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2014/02/17/2830078t1h0fe3.jpg)
On päris selge, et inimesed ei võta piirilepingu allkirjastamist vastu vaimustusega
Juhtkiri: piirilepingu valu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil pole ühtegi avalikult kasutatavat usaldusväärset ja värsket uuringut selle kohta, mida Eesti inimesed arvavad piirilepingu sõlmimisest Venemaaga. Kas praeguse teksti – mis lubab mõlemal poolel oma «nägu säilitada» – pooldajaid on rohkem kui vastaseid? Kui palju on neid, kes leiavad, et Tartu rahu piiridest loobumine pole üldse vastuvõetav? Kui palju on neid, kes leiavad, et faktilist piiri muuta ei saa, aga ka praegune kompromiss sõnastuses on sedavõrd alandav, et niisugust lepingut ei peaks allkirjastama? Kui palju on neid, kes arvavad, et lepingu oleks võinud teha samade järeleandmistega, aga oleks tulnud nõuda vastu palju rohkem? Meil ei ole paraku täpsemat teadmist kui see, et lepingu vastased on häälekad, aga näiteks eilsele postimees.ee lugejaküsitlusele vastas ligi pool, et selle lepingu sõlmimine on … arukas.
On päris selge, et Eesti inimesed ei võta piirilepingu allkirjastamist vastu ülevoolava vaimustusega. Tegu on loomulikult Stalini käsul meelevaldselt tõmmatud ENSV piiri aktsepteerimisega, olgugi et sellesse on tehtud mõningaid parandusi ülimalt praktilistel kaalutlustel ja alati nii-öelda vorst vorsti vastu.
Kes saaks rahul olla sellega, et Venemaa pole siiani täitnud Tartu rahu punkte näiteks Tartu Ülikooli varade tagastamise osas, või sellega, et Kreml pole vastu tulnud niivõrd väikeses asjas nagu stalinistide poolt röövitud Eesti presidendi ametisümboolika tagastamine? Loomulikult on tegu teadliku solvanguga või vähemalt lootusega kasutada iga viimast kui pisiasja nii-öelda vorst vorsti vastu kauplemises. On äärmiselt rumal arvata, et Eesti poliitikud pole seda kõike läbi aegade taibanud. Loomulikult on! Aga Eesti poliitikud on ka keskeltläbi osanud päris hästi hinnata, mis on saavutatav ja mis mitte, mis on oluline ja mis mitte.
On ülimalt ebaõiglane süüdistada meie aja Eesti poliitikuid ja diplomaate selles, et Stalini käsul tõmmati meelevaldselt piir ENSV ja naabruses olevate Vene oblastite vahel teisti, kui oli kokku lepitud Tartu rahuga. Me kõik jagame neid tundeid, mis on seotud kaotusevaluga.
Loomulikult oli kõik see, mis riigikogu piirilepingu preambulisse kirjutas, sisuliselt õige. Putini Venemaa tõmbas aga seepeale pidurit. Uus lepingu sõnastus laseb, nagu on palju korratud, säilitada mõlemal poolel oma näo.
Ei maksa luua illusioone, et piirilepingu allkirjastamine annaks Eestile suhetes Venemaaga kohe mingeid käegakatsutavaid eeliseid. Siiski on usutavat mõtet selles, et saades päevakorrast ära ühe punkti, saame oma suuna totalitarismi võtnud naabriga edasi liikuda mõnes järgmises küsimuses.
Viisavabadus näiteks – vahvad vene inimesed näevad kergemini vaba elu – võib meile kõigile osutuda lõpuks hoopis kasulikumaks kui kemplemine eneseuhkuse üle (sest piirist ei räägita juba ammugi mitte).