Sten Andreas Ehrlich.

FOTO: Erakogu

Väitluskohtunik Sten Andreas Ehrlich leidis, et tänases kliima- ja energiapoliitika teemalises online-väitluses osalenud Rene Tammist ja Einari Kisel jätsid olulised küsimused käsitlemata.

Tänases väitluses otsisid Rene Tammist ning Einari Kisel vastuseid kahele küsimusele: kuidas peatada kliima soojenemine ning mis on selle hind? Väitluse lugejad esitasid ka kolmanda küsimuse – kas kliimamuutused on inimtekkelised?

Kuna mõlemad väitluse osapooled nõustusid, et kliima on soojenenud inimeste tegevuse mõjul, keskendus väitlus peamiselt kliima- ja energiapoliitika tehnilistele aspektidele – mis on parim viis energeetikasektori keskkonnamõjude vähendamiseks? Samuti hoidusid pooled väitlemast selle üle, kas Euroopa Liidu jaoks peaks olema tähtsam keskkonna säästmine või majanduse areng.

Rene Tammist ning Einari Kisel pakkusid välja kaks mudelit kliima soojenemise vastaseks võitluseks. Tammist väitis, et kliima soojenemise peatamiseks peaks Euroopa Liit piirama CO2 emiteerimist üle 40 protsendi, sest vähemast ÜRO andmetel ei piisa. Väitluse käigus lisas ta, et Euroopa riikidel on ajaloost tulenev moraalne kohustus keskkonda säästa ning et Euroopa Liit peaks näitama teistele riikidele kasvuhoonegaaside emiteerimise vähendamisel eeskuju. Kisel väitis vastu, et Euroopa Liit ei suuda üksinda CO2 emiteerimist piisavalt vähendada. Teised maailma riigid piiravat heitgaaside hulka vaid siis, kui Euroopa tõestab, et see on võimalik konkurentsivõimet kahjustamata.

Mõlema poole seisukohad olid argumenteeritud ning põhjalikult tõendatud. Ometigi leidus nendes minu hinnangul ka vigu – Tammist oleks võinud selgitada, kas ja kuidas mõjutavad Euroopa riigid moraalset kohustust täites teisi riike keskkonda vähem saastama. Kiseli argument vajadusest kolmandatele riikidele tõestada, et heitgaaside hulga piiramine on võimalik ka konkurentsivõimet kahjustamata oli vastuolus tema seisukohaga, et praeguse kliima- ja energiapoliitikaga tuleks jätkata. Nimelt väitis Kisel, et ka kasutusel olevad meetmed on sundinud tööstuseid Euroopast välja kolima ja on vähendanud Euroopa Liidu konkurentsivõimet. Seega ei tõestaks praeguse kliima- ja energiapoliitika jätkamine kolmandatele riikidele, et heitgaaside hulka on võimalik piirata konkurentsivõimet kahjustamata. Seetõttu pakkus Tammist minu hinnangul välja veenvama nägemuse kliima soojenemise mõjude vähendamisest kui Kisel.

Väitluse teine tulipunkt oli kliima- ja energiapoliitika karmistamise majanduslik mõju. Tammist väitis, et kliima- ja energiapoliitika karmistamisega säästaks Euroopa Liit fossiilsete kütuste impordilt raha ning haaraks initsiatiivi keskkonnasäästlike tehnoloogiate väljatöötamisel, mis looks uusi töökohti. Kisel vastas, et kliima- ja energiapoliitika karmistamine tõstab energiahindu ning sunnib energiamahukaid tööstuseid Euroopa Liidust välja kolima. Diskussioon läks eriti teravaks ristküsitluses, kus mõlemad pooled puistasid varrukast teemakohaseid uuringuid ja fakte, mille konteksti panemisega jäädi kahjuks kohati hätta. Minu hinnangul ei suutnud Tammist põhjendada, miks suurendaks kliima- ja energiapoliitika karmistamine Euroopa Liidu ettevõtete edumaad keskkonnasäästlike tehnoloogiate ja toodete väljatöötamisel ning jäi seetõttu Kiselile vastuse võlgu.

Väitluse lõpuks veensid väitlejad mind, et Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika karmistamine aitaks vähendada energeetikasektori keskkonnakahjusid, kuid tooks kaasa majanduslikke kulusid. Kes väitluse võitis?

Kuna väitluses ei käsitletud kliima soojenemise peatamise vajalikkust ega keskkonna ning majanduse tähtsust, sõltub vastus lugeja maailmavaatest ning südametunnistusest.