/nginx/o/2014/02/17/2829618t1hbf17.jpg)
Riigikogu menetlus on karistusseadustiku muutmise eelnõu, millega muuhulgas kavatasetakse tunnistada kehtetuks sätted, mille kohaselt on mõned konkurentsialased seaduserikkumised karistatavad kuritegudena. Selline dekriminaliseerimine on tervitatav, kuid jätab siiski veel kuritegudeks hulga selliseid rikkumisi, mis nii karmi karistust ei vääri.
Muudatused puudutavad turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, ettevõtjate koondumiste kontrolliga seotud rikkumisi ja olulist vahendit omava ettevõtja kohustuste rikkumisi. Praeguse regulatsiooni kohaselt on sellised rikkumised karistatavad väärtegudena, kuid juhul, kui ettevõtjat on juba varasemalt sama teo eest karistatud väärteo korras, on need käsitletavad kuritegudena. Praktikas selliseid tegusid kuritegudena seni registreeritud ei ole.
Kehtiv regulatsioon on mitmeti probleeme. Nagu on selgitatud karistusseadustiku muutmise eelnõus, on praegune regulatsioon vastuolus topeltkaristamise keelu põhimõttega, sest uue teo eest kuriteokaristuse kohaldamisega karistatakse isikut sisuliselt veel kord juba toimepandud ja karistuse pälvinud väärteo eest. Lisaks ei ole praegu sugugi selge, mida tuleks mõista «sama teo» all. Näiteks juhul, kui ettevõtjat on varasemalt väärteo korras karistatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest liialt kõrge hinna kehtestamise näol, siis kas selleks, et järgmine üleastumine oleks käsitletav kuriteona, piisab sellest, et sama ettevõtja kuritarvitab teistkordselt turgu valitsevat seisundit, aga näiteks liialt madala hinna kehtestamise näol, või on «sama teona» käsitletav üksnes teistkordne liialt kõrge hinna kehtestamine?
Eelnõu jõustumise järgselt ei ole ülalnimetatud rikkumised isegi korduva toimepanemise korral enam kuritegudena käsitletavad. Võttes arvesse kehtiva regulatsiooni probleeme, on selline muudatus igati oodatud ja positiivne samm ettevõtjasõbralikuma õiguskeskkonna suunas.
Jätkuvalt ettevõtjavaenulik regulatsioon
Kahjuks on kavandatud muudatused siiski vaid pool teed, sest osad konkurentsialased süüteod jäävad endiselt kuritegudeks. Jutt käib nimelt konkurentsi kahjustavatest kokkulepetest.
Praegu kehtiva karistusseadustiku kohaselt on kuritegudena käsiteldavad nii konkurentidevahelised konkurentsi kahjustavad kokkulepped (nö kartellid) kui ka erineval kaupade turustustasemel tegutsevate ettevõtjate (nt tootja ja hulgimüüja) vahelised konkurentsi kahjustavad kokkulepped (nt edasimüügilepingud). Kui kartellide kahjulikkuse üle vaidlused puuduvad ning sellised rikkumised on ka mujal raskelt karistatavad, siis edasimüügilepingutes sisalduvate konkurentsipiirangute konkurentsi kahjustavad mõjud on sageli vaieldavad ja sõltuvad paljudest asjaoludest.
Edasimüügilepingutes sisalduvate konkurentsipiirangute enamlevinud näideteks on ainuõiguslikud edasimüügikokkulepped ja mittekonkureerimise kokkulepped (edasimüüja kohustus mitte osta konkreetset toodet tarnija konkurentidelt). Konkurentsiõiguses on üldteada, et paljudel juhtudel võivad sellised kokkulepped omada konkurentsile positiivset mõju.
Näiteks, kui turule soovib tulla tootja uue tootega, siis ei ole selle toote majanduslik edu alguses selge. Võib tekkida situatsioon, kus ükski edasimüüja ei ole valmis toodet turul pakkuma, sest uue toote turuletoomine nõuab märkimisväärseid investeeringuid, mille majanduslik tasuvus ei ole tagatud. Lahenduseks oleks konkurentsipiirang, mille kohaselt tarnija müüb teatud perioodi jooksul toodet vaid ühele edasimüüjale, kes saab sellega kindluse, et uue toote müümine on majanduslikult tasuv. Selle tulemuseks on suurem konkurents – turule tuleb juurde uus toode, kuigi toote edasimüümine teiste edasimüüjate poolt on piiratud. Sedalaadi piirangutel on üldiselt positiivne mõju konkurentsile.
Sellised kokkulepped on lubatud juhul, kui tarnija ega edasimüüja turuosad ei ületa 30 protsenti ning kokkulepetes ei sisaldu teatud raskeid konkurentsipiiranguid. Juba turuosa määramine tekitab tihti palju küsitavusi, sest turuosa sõltub sellest, kuidas on paika pandud vaadeldava turu raamid. Turu määratlemise osas puuduvad aga üheselt mõistetavad selged reeglid. Juhul, kui turuosad on üle 30 protsendi, siis peab iga ettevõtja lisaks ise hindama, kas tema poolt sõlmitav nt ainuõiguslik edasimüügileping on konkurentsi kahjustav või mitte. See aga eeldab kompleksset juriidilist ning majanduslikku analüüsi.
Omaette probleemide ring on seotud ka edasimüügihindadega, sest kokkulepete regulatsioon keelab tarnijal teha edasimüüjale ettekirjutusi edasimüügi hindade osas ning seab piirangud tarnijapoolsele hinnareklaamile. Kui turuosad jäävad alla kolmandiku, siis on edasimüügihindade osas soovituste andmine ja maksimaalsete edasimüügihindade kehtestamine küll lubatud, kuid praktikas tekitab ka see regulatsioon ettevõtjates palju arusaamatusi ja ebakindlust. See võib mõnel juhul tarnijalt võtta võimaluse tagada, et tema poolt tehtud allahindlused ka lõpptarbijateni jõuavad. Olen näinud mitmeid juhtumeid, kus ettevõtjad, olles kaalunud ühelt poolt ebakindlust oma hinnapoliitika lubatavuse osas ning teisalt karistuste karmust (võimalikku vangistust), on valinud konservatiivsema tee ja jätnud allahindlused pigem tegemata. Sellest kaotavad lõppastmes tarbijad.
Järeldused ja soovitused
Kokkuvõttes, näen oma igapäevase töö raames, et ettevõtjatel on väga raske hinnata, kas konkreetne kokkulepe on lubatud või keelatud. Kui aga tegemist on keelatud kokkuleppega, siis on selle eest ette nähtud kriminaalvastutus. Ettevõtja teeb oma parima, et hinnata konkreetse piirangu lubatavust, kuid ettevõtjatel ei ole täielikku informatsiooni turu kohta ning Konkurentsiamet võib suurema info baasilt asuda teissugusele järeldusele. Sellisel juhul on kriminaalkaristus selgelt ebaõiglane ja ettevõtjavaenulik ning võib pärssida nii mõnegi tarbijatele kasuliku algatuse.
Iseküsimus on muidugi ka see, kas ka väärtmenetlus on olemuselt üldse sobiv konkurentsisüütegude menetlemiseks, kuid see on omaette teema, mis väärib põhjalikumat edasisist analüüsi.