Lastekaitsepäev on üks kord aastas ja see päev annab hea põhjuse revideerida laste heaoluks senitehtut, väljendada häälekalt mitmel erineval moel seda, kui olulised ja kallid meie lapsed meile ikkagi on ja pöörata tähelepanu asjadele, mis ei ole päris nii, nagu nad tegelikkuses olla võiksid, kirjutab SA Väärtustades Elu juhatuse esimees Kaia Kapsta.
Väärtused ja hoiakud ühiskonnas vajavad teadlikku kujundamist
Möödunud sajandil, Eesti Vabariigi algusaegadel, hakati teadlikult pöörama inimeste tähelepanu kauni elukeskkonna kujundamisele.
Vägagi sihikindlalt tõsteti inimeste teadlikkust selles suunas, et lisaks esmavajaduste katmisele, nagu nälja kustutamine ning külma ja märja eest varju leidmine, võiks kodu olla koht, kus inimene saab rahuldada ka oma esteetilisi vajadusi.
Kodu võiks olla selle kõige praktilisema külje kõrval ka puhas ja nägus, toit laua peal võiks olla esteetiliselt ja isuäratavalt serveeritud.
Väärtused ja hoiakud ühiskonnas ei kujune iseenesest, vaid neid tuleb teadlikult kujundada. Tunnistades ühtesid aspekte ebaolulisteks, anname automaatselt rohelise tee neile vastanduvatele tendentsidele ja suundadele.
Tänases Eestis on palju kauneid ja puhtaid kodusid. Me oleme omandanud need oskused ja hoiakud, mida esimese vabariigi ajal teadlikult inimestesse püüti istutada. Kuid paljud kodud on emotsionaalselt kõledad ja paljusid peresid hoiab imekaunis majas ühe katuse all vaid ühine majalaen.
Kodu ja pere ei ole üheselt kattuvad mõisted
Paljud meist on kasvanud üles kodudes, kus vanemad on kas püüdnud oma laste eest varjata või vahel ka üsna avalikult välja öelnud, et pere püsib koos vaid laste pärast.
Missugune vastutuse koorem võib olla ühe lapse jaoks adumine, et kui teda ei oleks, oleksid ema ja isa ammu erisuundadesse laiali tormanud ja võib-olla üksi iseendaga olles ka tunduvalt õnnelikumad! Teadmine, et minu vanemad on teineteisega pidevas tülis ja õnnetud seetõttu, et mina neil olemas olen, ei ole heaks lähtekohaks oma elu alustamisel.
Õnneks on tänase päeva elujõuline generatsioon jõudnud mõistmisele, et ainuüksi laste nimel koos elamine perele elukvaliteeti ei taga. Mitmed meist on valinud teise tee: öeldes küll oma lastele, et teeme oma valikuid ka nende õnne ja heaolu pärast, jahime me tegelikult midagi kauget ja kättesaamatut – konstantset isiklikku õnnetunnet.
Oleme otsustanud, et õnne võib tabada suurtes tegudes, töövõitudes, stabiilset õnne materiaalset baasi omades ja üha järgnevates ja järgnevates (vähemalt esialgu) rahuldust pakkuvates suhetes.
Aafrika nälgivaid lapsi on teinekord tunduvalt kergem ja samas ka «üllam» päästa, kui olla pidevalt argipäevas olemas oma kõige lähedasema inimese ja laste jaoks, kes meid tegelikult kõige enam vajavad. Isegi, kui me viibime näiliselt nendega samade seinte vahel.
Perede elukvaliteedist saavad alguse paljud tänases ühiskonnas esile kerkinud teemad: näiteks soolise võrdõiguslikkuse ja soostereotüüpide teema, mis on tihedalt seotud päritoluperekonnast kaasa saadud rohkem või vähem rigiidsete soorolliootustega ja hoiakutega.
Kuniks meid juhivad teadvustamata soorolliootused, tunneme end paljudes situatsioonides petetuna ja altveetuna, ehkki ideeliselt oleme ju kõik kenad ja eesrindlikult mõtlevad inimesed. Samuti on perede elukvaliteediga tihedalt seotud soov ja valmisolek sünnitada siia maailma oma järglasi, riigi jaoks siis tulevasi kodanikke.
Laste probleeme ei saa lahutada pereprobleemidest
Mitmed uuringud on toonud välja, kui halvasti on meil, Eestis, lood laste vaimse tervisega. Probleemid seoses laste koolikäitumisega, laste hulgas üha süveneva depressiooniga jne.
Eestit hiljuti külastanud rahvusvaheliselt tunnustatud pereterapeudi professor Maurizio Andolfi sõnum meile oli järgmine: tuleb toetada paare, mitte ainult lapsi.
Toetades paare, on lastel parem tulevik. Kui näed ainult lapse probleeme ega toeta vanemaid, siis see on palju raskem ja komplitseeritum. Seega on minu nõuanne vaadata suhte kvaliteeti abielus. Ärge võtke ainult lapse probleemi väga tõsiselt. Võtke seda kui signaali, et perekonda on vaja aidata…