Lauri Vahtre: erinevad tõed

Lauri Vahtre Foto: Peeter Langovits / Postimees

On ootuspärane, et ettepanek rajada Tõnismäele okupatsiooniohvrite memoriaal kütab kirgi, sest see kuulub küsimuste hulka, kus kõigil on isiklik ainuõige seisukoht. Seetõttu ma enda oma esitama ei hakka, nentides vaid, et head lahendust pole, on vaid halvad, halvemad ja vähem halvad.

Päris kindlasti ei kuulu ma nende hulka, kes tulihingeliselt pooldavad memoriaali rajamist tingimata sinna – vähemalt seni, kuni püsib oht, et see tekitaks liialt paljudes liiga paksu verd.

Kuid samas ei saa ma nõustuda ka Nikolai Karajevi argumentidega (PM 12.02), miks memoriaali Tõnismäele rajada ei tohiks. Karajevi iseenesest meeldivas toonis väljapeetud kirjutise põhisõnum on, et eestlaste ja Eesti venelaste tõde II maailmasõjast on liialt vastandlik – et pole võimalik «ühendada ühendamatut».

Konkreetsemalt: «[---] näeksime mälutulpadel nende nimesid, kes võitlesid Hitleri eest, kõrvuti natsiohvrite nimedega, ja ma võin juba ette kujutada, kuidas see rõõmustaks hukkunute lähedasi. Miskipärast on mul tunne, et ka SSi veteranid ei soovi näha NSV Liidus represseeritud Raudristi kavaleride nimesid kõrvu nendega, keda nende kamraadid 1941.–1945. aastal hävitasid kui aaria rassi vaenlasi.»

Karajev märgib, et õnnelikuks ei teeks niisugune memoriaal kedagi, ja selles võib tal isegi õigus olla. Vähemalt lähitulevikus.

Kuid tema kirjeldus kahest erinevast tõest on ekslik, kui mitte valelik. Sest vaadake tähelepanelikult: ühel pool Hitleri sõdurid ja aaria rassi vaenlaste hävitajad, teisel pool natsiohvrid ja aaria rassi vaenlased. Selline sildistamine on paremal juhul ekslik, halvemal juhul alatu.

Tegelikult ütleb Karajev viisakas vormis ei enam ega vähem, kui et «meie omad» teiesuguste mõrtsukate ja fašistidega ühele mälestussambale ei mahu. Vaat nõnda. Tõepoolest, kui «kaht tõde» näha Karajevi viisil, siis mingit leppimist ei ole ega tule.

Aga kui üritaks igivanadest silmaklappidest loobuda? Vaataks tõele silma?

Möönaks näiteks, et see osa eesti rahvast, kes 1944. aastal Punaarmeele vastu hakkas, teadis, kelle või mille vastu ta sõdib. Ta sõdis kommunistliku terrori, NKV­D, Gulagi ja genotsiidi tagasituleku vastu. Ja kõik see tõepoolest ka tuli – vastu oli hakatud põhjusega.

Paraku need, kes sõdisid teisel poolel, olid oma vaenlase suhtes (vähemalt siin Eestis, aga ka mitmel pool mujal) eksiarvamusel – kui kõnelda Punaarmeele vastu hakanud eestlastest, aga just nendest memoriaaliga seosest jutt ju käib.

Punaarmeelane uskus, et sõdib natsismi, Hitleri ja rassiülbuse vastu, kuid tegelikult sõdis ühe väikese rahva vastu, kes üritas taastada oma iseseisvust. Saksamaa oli sõja sama hästi kui kaotanud, 1944. aastal sõditi Eestis vaid Eesti pärast – kas riik läheb taas NSV Liidu võimu alla või säilib lootus, et lääneriikide toel saavutatakse olgu või osaline iseseisvus.

Keegi ei saa Punaarmee sõdurile pahaks panna, et ta ei teadnud. Sõjas tuleb sõdida sellega, kelle püssisuu näitab sinu suunas. Aga me ei saa maha vaikida fakti, et tema vaenlane ei sõdinud ei Hitleri ega aaria rassi eest. Meie esiisadele midagi sellist veel 70 aastat hiljem kaela määrida on julm, teiseks vähendab see võimalust üksteist kunagi mõistma hakata.

Nimetage mind pealegi naiivseks, kuid loodan, et see on võimalik ja leppimine aastakümnete pärast siiski toimub. Ent selleks on kõigepealt vaja, et lõpetataks «Hitleri sõduritega» vehkimine. Iga eksiarvamus on kahetsusväärne, kuid eriti kahetsusväärne on eksiarvamusest kramplik kinnihoidmine.