Terviseamet algatas Pärnu haigla suhtes uurimise, kui ilmnes, et Venemaalt pärit arstiga tekkinud keeleprobleemide tõttu sattus patsiendi tervis anesteesia käigus ohtu. Tänu teiste arstide sekkumisele lõppes vahejuhtum tüsistusteta, kuid annab siiski tunnistust suurest probleemist meie arstiabis.

Süsteem tühja kohta ei salli. Arvestades arstide-õdede väljarännet on olnud vaid aja küsimus, millal tekib meie tervishoius tugev surve otsida tööjõudu koduriigist väljapoolt – Eestis on praegu puudu üle 150 arsti.

Mõnes mõttest järjestuvad riigid justkui toiduahelasse, kui teoksil on kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu enda juurde ahvatlemine. Meedikutest on puudus ka jõukates Euroopa riikides ning kõrge palk ja head töötingimused kutsuvad ära vaesemate riikide arstid. Meil pole praegu vaadata mujale kui itta, kus meie tingimused juba head tunduvad.

Nii on terviseamet alates 2003. aastast Eesti tervishoiutöötajate registrisse kandnud 140 arsti, kes pole tulnud Tartu Ülikoolist ning kellest 99 on arstikutse omandanud endise Nõukogude Liidu territooriumil.

Arstide ja haiglate positsioon kolmandatest riikidest tulevate kolleegide suhtes on erinev. Sageli ongi terviseameti registrisse kandmist taotlevad meedikud siia kutsunud just tööandja, kes vastutab ka nende keeleoskuse eest.

Arstkonna jaoks kaasneb sellega kaks probleemi. Esiteks, eelkõige Ukrainast ja Venemaalt tulevate arstide kvalifikatsioon – arstide liidu hinnangul on nende õpiaeg liiga lühike, et olla kindel erialaste oskuste tasemes. Ravivead, mille tekkes on suutmatus suhelda pahatihti üks tegureid isegi eestikeelsete arstide puhul, kipuvad võimenduma üldistusteks «arstid ei tea midagi» ning see on ebaõiglane. Teiseks on palgaküsimus – keeruline on võidelda paremate töötingimuste eest, kui haiglad palkavad võõraid ja seetõttu leplikumaid töötajaid.  

Kuigi mitu erialaseltsi toetab arstide pädevuse regulaarset kontrolli, on sotsiaalministeerium otsustanud hindamissüsteemi siiski vabatahtlikuks jätta. Küsimus on eelkõige rahas – kui pädevuse hindamine muutub kohustuslikuks, siis peaks riik ka koolitusse rohkem panustama.

Keel, nagu arstioskusedki, on õpitav. Arsti puhul on kutseoskus keeleoskusest kahtlemata tähtsam, kuid nagu Pärnu haigla juhtumist juba praegu järeldada võib, ei suuda masinad patsiendi ja arsti suhet täielikult asendada.

Sotsiaalministeeriumil ja terviseametil tuleb olukorda põhjalikult analüüsida. Valikud, mida haiglad praegu tööjõupuuduse leevendamiseks teevad, on sunnitud. Ent ka sunnitud valikute tingimustes on patsient arstiabis kõige tähtsam.